Kommentaar: Obamast, Netanyahust ja Prahast

Yair Lapid sööstis uustulnukana Iisraeli poliitikataevasse ja jääb oodata, kuidas ta end kehtestab. Foto: Reuters

Ameerika mustanahalise presidendi Barack Obama teine ametisse astumise kõne väärib tsiteerimist: ”Sõdimise dekaad saab nüüd läbi.“ Loomulikult pidas Obama silmas aastaid 2001–2013 ja sai selle peale rahvalt aplausi. Aplausi teenis järgminegi mõte: ”Usume siiani, et püsiv julgeolek ja kestev rahu ei vaja lakkamatut sõdimist.“

Pisut hiljem ütles USA president oma rahvast kiites, et ”oleme nende järglased, kes võitsid rahu ja mitte üksnes sõja, kes muutsid sündinud vaenlased oma kindlaimateks sõpradeks, ja me peame need õppetunnid tooma üle tänapäeva.“

Sõnum missugune, eriti kui seda kõrvutada ühe teise suurriigi juhtide lõputute hõigetega ”meie võitsime sõja“. Nii paraku on: rahvaste mentaliteet on erinev, ehkki selle kujundamises on suur roll esihõikajatel ehk juhtidel. Ameerika eilne-praegune juht on orienteeritud oma eelkäija alustatud sõdimiste lõpetamisele ja ootab seda selgelt USA privilegeeritud partnerilt Iisraelilt.

Nagu teada, peeti järgmisel päeval valimised Iisraelis. Lävepakuküsitlused näitasid, et valitsev blokk saab 61–62 kohta 120st, ja peaminister Benjamin Netanyahu oli kärme võitu kuulutama. Nagu enne valimisi, nii oli nüüdki tema peasõnum, et esimeses järjekorras tuleb Iraani tuumaprogramm nurjata.

Kontrast missugune 24 tundi varem kõlanud Obama kõnega võrreldes, sest Netanyahu on kogu aeg asja taandanud Iraani sõjalisele ründamisele. Paari tunni möödudes siiski ilmnes, et Netanyahu blokk ei võitnud – vastasleer sai täpselt sama tulemuse ehk Knessetis tekkis patiseis 60 : 60. Vaieldamatult oli see tagasilöök Iisraeli selle sajandi valitsuste jõupoliitikale. Kõige paremini kinnitas seda USA president Obama, õnnitledes alles 28. jaanuaril ”Netanyahu parteid“ valimisvõidu puhul ja kinnitades, et USA valitsus on valmis toimetama käsikäes Iisraeli ”uue valitsusega“ Lähis-Ida rahu kehtestamiseks.

Netanyahu Likudi partei koos Venemaalt pärit juutide Beitenuga oli tõesti võitja: 832 100 häält ja 31 kohta. Veebruaris 2009 sai sama seltskond lahus kokku 1 124 000 häält. Suurema osa n-ö kaduma läinud häältest korjas valimiste uustulnuk, alles mullu teleajakirjanik Yair Lapidi asutatud ja juhitud partei Yesh Adid, mis sai 508 000 häält ja kinnitas kohe, et ei ühine ühegi Netanyahut välistava koalitsiooniga. Ülejäänud parteide osas tasub meenutada, et nelja aasta tagused valimised võitis hoopiski Kadima (Olmert, Livni) 758 000 häälega, ent valitsuse moodustas talle 30 000 häälega alla jäänud Likud, sest Netanyahul oli ette näidata koalitsioon.

Kadimale sai saatuslikuks mullu mais-juulis kokku pandud suurkoalitsioon (94 kohta 120st), mille kokkuvarisemise tulemus oli Kadima lagunemine ja hääbumine (nüüd 90 000 häält).

Sestap võib julgelt öelda, et Iisraeli parlament uuenes kõvasti, jõupoliitikute positsioonid kahanesid, ehkki kahel mõõdukal naisel – Tööpartei juhil Shelly Yashimovichil ja uue partei loonud Tzipi Livnil – ei õnnestunud enne valimisi Lapidi koostööle meelitada. Ilmselt saab Lapidist Netanyahu uus partner ja tuleb oodata, kuidas ja kas uustulnuk end poliitikas maksma paneb ning mida lõpuks otsustab.

Iisraeli peaprobleemiks on ennekõike muutunud ümbrus ja Palestiina uus rahvusvaheline staatus. 22. jaanuaril ehk Iisraeli valimiste päeval käis Gaza sektoris visiidil Malaisia mõjukas peaminister Najib Razak. Palestiinlaste esimene šanss avanes eile, kui ÜRO inimõiguste nõukogu hakkas arutama inimõiguste olukorda liikmesmaades. Nagu varemgi, on uus dokument Iisraeli suhtes kriitiline. Siis jääb oodata, millal esitab Palestiina rahvusvahelisele kohtule kaebused Iisraeli elamuehituse kohta okupeeritud aladel.

Iisrael sai kaudse tagasilöögi osaliseks Tšehhi valimistel. Mullu novembris, kui ÜROs hääletati Palestiinale mitte-liikme staatuse andmist, toetas Tšehhi ainsa Ida-Euroopa riigina Iisraeli. Selle peatagajaks oli kikilipsu kandev ja tšehhi keelt purssiv välisminister Karel Schwarzenberg, kes oli aastani 1990 elanud välismaal ja üritas nüüd presidendiks saada. Detsembris tulid Netanyahu ja kogu Iisraeli tipp Prahasse, et Tšehhit tänada ja ühtaegu Schwarzenbergi toetada. Vaatamata meedia marulisele toetusele, kaotas vürst kindlalt valimised Miloš Zemanile, kes reklaamis end kümne miljoni lihtsa tšehhi ja mitte 200 000 rikka ja tõusiku presidendina.