Pärnus meenutatakse Carl Gustav Jochmanni pärandit

Jochmanni erakooli asukohta tähistav silt Pühavaimu tänaval. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu muuseumi loengute ja ettekandepäevade sari “19. sajandi suured algatused” jätkub tavalisest suurema ettevõtmisega 11. aprillil, kui muuseumis toimub eestikeelse tõlkega saksakeelne ettekandekoosolek “Jochmann Tagung”.

Muuseumi teatel on teemaks valgustusideede kohtumine rahvusluse ja liberalismiga. Seda kõike ühe selle ajastu Euroopa suurkuju, Pärnust pärit valgustaja ja literaadi Carl Gustav Jochmanni (1789–1830) tööde kaudu.

Oma Vene kodakondsuse tõttu anonüümsena kirjutanud Jochmann andis sellise filosoofilise ja lingvistilise panuse Euroopa kultuurilukku, mida mäletatakse tänini. Seda lahkavad  lühiettekannetega igaüks oma vaatevinklist Heidelbergi Jochmanni seltsi liikmed professor dr Ulrich Kronauer, dr Markus Käfer ja professor dr Martin Sattler.

Pärnus kohtusekretäri Johann Gottlob Jochmanni teise pojana sündinud Carl Gustav Jochmann alustas kooliteed Pärnu linnakoolis ja täiendas end kahe aasta jooksul (1805. aasta kevadeni) Riia toomkoolis ja erakoolides, et astuda isa jälgedes Lepzigi ülikooli õigusteadust õppima.

Tema stuudium kestis Leipzigi, Heidelbergi ja Göttingeni ülikoolides neli aastat (1805–1809), mille sisse mahtus osavõtt Poola vabastamisest (1806/1807) Napoleoni armee leitnandina. Sõjalistes aadetes aga lapsepõlvest saati Pärnu garnisoni ohvitseridega tihedalt lävinud Jochmann pettus ja hoidis edaspidi sõjast alati kõrvale, põgenedes selle eest kord Šveitsi, siis kodumaale ja sealt 1812. aastal Suurbritanniasse.

1810. aastal asus juurahariduse ja rikkaliku keeltepagasiga Jochmann tööle kohtuadvokaadina Riias. Vahepealsete pagulasaastate jooksul õppis ta tundma Suurbritannia poliitilist kultuuri ja sõnavabadust. See võrdlus pani ta eredalt nägema nii Liivi- kui ka Saksamaa ühiskondlikku tagurlikkust.

1815. aastal, kui Jochmann Riiga tagasi jõudis, võttis ta ette võlaõiguse ja sel teemal konsulteerides kuhjas kokku küllaldase varanduse. See andis talle vabaduse ja võimaluse oma nõrka tervist edaspidi Saksamaa, Šveitsi ja Prantsusmaa kuurortides tugevdada. 1819. aastal Liivimaalt lahkunud, ei jõudnud ta enam kunagi kodumaale.

Viimased kümme eluaastat oli Jochmannile loominguliselt tegus aeg. Baltimaade andekaimaks publitsistiks nimetatud Jochmanni loomingus on vähe baltisaksalikuks peetavaid jooni, ta ei kõrvuta kunagi balti kodumaad saksa emamaaga. Ta võitleb hoopis haritud inimkonna parema tuleviku nimel, juhtides oma kirjutistes tähelepanu kaasaja poliitika ohtudele ja võimalustele.

Jochmanni jaoks, keda Euroopa peab “oma inimeseks” – n-ö maailmakodanikuks –, jäi Pärnu tähtsaks sõna otseses mõttes surmatunnini. Jochmann pärandas Saksamaal surres suure summa koolikapitaliks, mille protsentidest pidi Pärnusse rajatama valitsevast ideoloogiast vaba haridusasutus eesti poiste jaoks. Jochmanni kool tõepoolest asutati ja see tegutses Pärnus aastatel 1873–1917 aadressil Pühavaimu 26.

Pärnu muuseumis toimuval “Jochmann Tagungil” meenutatakse ühest küljest Carl Gustav Jochmanni pärandit, mis on loodud ligi kaks sajandit tagasi. Teisest küljest on võimalik ära tunda ka haritud inimkonnale igiomaseid teemapüstitusi, mis olulised meie kaasajalgi. Ja lõpuks on Pärnust võrsunud literaadi panus Euroopa ja maailma kontekstis alati väärt arutamist.