Kassiomanik süüdistab varjupaika loomaröövis

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Solgutustest toibunud Tirts käib endiselt öiti omapäi jalutamas.
Solgutustest toibunud Tirts käib endiselt öiti omapäi jalutamas. Foto: Erakogu

Üheteistkümneaastase kassipreili Tirtsu perenaine Natalja Freiberg süüdistab Pärnu loomade varjupaika oma kassikese röövimises. Pantvangidraamale iseloomulikult ei puudu sellest loost lunarahanõue: 15 eurot ja 4 senti.

Nimetatud summa tuleb Freibergil tasuda varjupaigale selle eest, et sealsed töötajad tema kassi kinni püüdsid ja puuri pistsid. Igati põhjendatult, Pärnu linna koerte ja kasside pidamise eeskirjast lähtuvalt, nagu kinnitab varjupaiga juhataja Anni Kaiste.

Freiberg usub aga, et tema loomake “arreteeriti” – täpselt seda sõna ta kasutab – alusetult, salakaebuse peale, tema enda koduhoovist.

“Meil on naabrimees, kellele ei meeldi loomad, eriti kassid, ja mul on selline tunne, et see on spetsiaalselt tellitud,” kahtlustab Freiberg, et kõige taga on naabermaja mees, kes mõni aasta tagasi kassi lõi ja nüüd siis puhtast kurjusest Tirtsukese koostöös varjupaigaga või suisa omal käel trellide taha organiseeris.

Pavlovi instinkt

Seda, et kass oma koduhoovist kaugemale hulkuma läks ja jäigi, ei taha Freiberg kuidagi uskuda. On ju loomake viimased seitse aastat väljas käinud nagu kellavärk. Sööb igal õhtul kell 23 kodus kõhu täis ja läheb õue jalutama. Hommikul kell 6 ootab rõdu ukse taga tuppa saamist, et hommikust süüa. “See on Pavlovi instinkt! Meie võime eksida, aga kass ei eksi kunagi, ta on alati kohal, et süüa saada,” teab ta.

Ja nüüd, 23. mai hommikul kassi ühtäkki polnud. Kella kuuest kaheksani otsis ja hõikas proua Freiberg kadunud looma. “Kutsusin teda – no ei tule, ei tule,” mäletab ta selle hommiku ängi ja õudu. Kella üheteistkümnest võttis otsingud üle härra Freiberg. Aga ei midagi. Kassi polnud.

Ent siis, kesk kõige sügavamat meeleheidet, tuli Freibergil imelik tunne, mis juhatas ta töökohast ümber nurga asuvasse Pärnu loomade varjupaika.

“Ja kohe leidsin ta sealt,” ei pidanud Freiberg tunnetes pettuma.

“Mina nutsin lausa, nii kahju oli – kass istus nagu vanglas,” segunesid Freibergis rõõm taaskohtumise üle pereliikmega, keda ta juba mitu tundi näinud polnud, pahameelega selle üle, milliseid väntsutusi lemmik üle elama oli pidanud.

“Kaks päeva ta istus siin meie kodus saunas põranda peal nurgas, ei tahtnud süüa ja juua ega mitte midagi,” olevat loom olnud Freibergi hinnangul suisa šokis. Ja karv olevat ka täitsa sassis olnud. “Ei tea, kuidas nad püüavad neid, kas viskavad võrgu peale või,” üritab ta välja mõelda, miks tema lemmiku karv sakris oli.

Rikkus reegleid

“Tema läks püügipuuri, mis asus, ütleme nii, ühe ümberkaudse naabri juures,” lükkab Kaiste võrgu teooria ümber. “See Tirts oli võõras hoovis ja see ei ole ju Pärnu linna loomapidamiseeskirjaga kooskõlas, et loom üksi hulkumas käib,” põhjendab ta.

Veelgi enam, isegi kui tegemist pole võõra, vaid kortermaja ühishooviga, on Kaiste selgitusel loomal ikkagi keelatud omapäi hulkuda. “Võib-olla kraabib ta kellegi lillepeenart üles või pissib lapsevankrisse – need on ju koledad asjad,” ei tohi lemmikloomad Kaiste selgitusel mitte kedagi häirida.

Selle keelu vastu eksinud Tirts langes Kaiste andmetel lõksu kella kümne paiku hommikul ehk ajal, kui härra Freiberg veel ja proua Freiberg enam teda ei otsinud.

Varjupaigas kontrolliti, kas Tirtsule on äkki installeeritud omanike andmetega kiip. Et seda polnud, tehti temast foto ja paigutati kass puuri, kuniks omanik välja ilmub.

Mingi stressi tekitada võinud erikohtlemise osaliseks Tirts Kaiste kinnitusel ei saanud. “Aga eks see puuri jäämine on võib-olla omaette kogemus neile ja ta tuuakse ju varjupaika, kus kõrval puuris on kass ja alumises puuris on kass,” otsib Kaiste selgitusi Tirtsu šokiilmingutele. Ka võis tema sõnade järgi juhtuda ju midagi juba enne varjupaika toomist.

Kõik vanaviisi

Seetõttu ongi Kaiste ütlust mööda oluline, et oma loomast hoolivad inimesed liiguksid nendega koos. “On täiesti normaalne, et jalutamas käies on kass paela otsas,” kinnitab ta. Et loom on loom ja võib siiski üllatuspõgenemise korralda, peab kindlasti olema kiip.

Freiberg tunnistab, et kiipi loomal tõesti ei ole. Ega ka kaelarihma mitte, sest selletõttu jäi ta ükskord kinni. Küll on kass vaktsineeritud ja steriliseeritud. “Paneme talle kiibi ja registreerime,” ei ole Freibergi sõnade järgi muid variante. “Loodan, et rohkem ei juhtu midagi.”

Tirtski on ehmatusest üle saanud ja oma endisesse elurütmi lülitunud. “Praegu ta läks välja. Täna öösel ka jalutas ja hommikul, nagu alati, magas rõdu peal.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles