:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2009/06/10/192283t1he700.jpg)
Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ajalooõpetaja Anne Kärner juhib Pärnu õpilasmaleva Alevi kalmistu rühma kaheksandat aastat. Läinud neljapäeval alustas ta taas 15 õpilasega. Kärnerit võib pidada maleva fanaatikuks, kes alustas juba 1980. aastal, mil toimetas koolis direktori asetäitjana klassivälise töö alal.
Malevatööd tuli propageerida. Mäletan, et koole väisasid rühmajuhid, kes värbasid endale õpilasi teistest koolidest. Käisin oma koolis nendega klassides, sest rühm oli vaja kokku saada. Nii mõnigi kord ei olnud sellist vabatahtlikkust kui praegu. Mõnda rühma ei tahetud üldse minna, üks selline oli rohimisrühm. Näiteks vajas Sauga rohimisrühma, ja keegi ei läinud! Lõpuks komplekteerisin rühma ja läksin isegi. Kartul oli 15-20 sentimeetrit üleval, aga rohi oli põllul kolm-neli korda kõrgem. Minu väikesed lapsed paistsid vaevu maltsa vahelt välja. Praegu on nii, et tahtjaid oleks küll, aga tööd pole anda.
"Süüdi" on selles Pärnu õpilasmaleva kauane juht Mati Sutt, kes teadis, et olen ajalooõpetaja: Alevi kalmistul puhkab palju Pärnu linnale olulisi inimesi. Algul oli nii, et oeh, surnuaiarühm! Endal kõhe ja lastel ka. Aga kartus läks üle, kui kohtusime kalmistuvahi Lehte Kuusega, keda lapsed hakkasid kohe kutsuma kalmistuhaldajaks, niivõrd tore inimene on ta. Meil ei ole ainult füüsiline rügamine ega koristamine, vaid me räägime lastele alati kalmistu ajaloost, ekskursioone rahulas juhib Pärnu muinsuskaitse korüfee Eduard Rajari.
Mulle meeldib kuuenda-seitsmenda klassi laste siirus, teotahtelisus, see on hea vaheldus mu koolitööle. Tähistasime lipupäeva, vaatame üle kabelid, peame päevikut, õpilased teevad meil koduseid töidki. Kümme päeva rühmatööd lõpeb alati väikese peoga. Minu eesmärk on olnud ühendada vaimne ja füüsiline.
Jaa. Märkasin, et kaks meie kooli kalmisturühma kuulunud seitsmenda klassi tüdrukut tundsid tõsist huvi Pärnu ajalooliste isikute vastu, kes Alevi rahulasse maetud. Mina neid koolis õpetanud ei ole, sest annan tunde gümnaasiumiastmele. Kaks suve puutusin mõlemaga malevas kokku. Haakusin nende huviga ning hakkasin juhendajaks. Tüdrukud lugesid kalmistule maetud majandus- ja kultuuritegelaste elulugusid, uurisid kirjasõnast, mida nad meile on pärandanud, kuidas aidanud kaasa Eesti Vabariigi loomisele.
Uurimust tehes ei mõelnud me mingile konkursile. Uskusime, et teeme töö valmis ja anname üle Pärnu linnavalitsusele. Tüdrukud nägid palju vaeva, uurimus kujunes pärast lõputuid täiustusi muljetavaldavaks.
Otsustasime "Pärandajad ja pärandihoidjad" saata presidendi auhinnatavale konkursile "Minu Eesti", kus võistluses Eesti põhikoolide 54 tööga said Sigrid Meemaa ning Elsbet Vaigur esikoha. Käisime sel lehekuul, 9. mail Tartus auhinda vastu võtmas. Võitnud uurimuse suur pluss oli, et autorid olid töötanud paigas, kus puhkavad pärandajad. Kõik kalmisturühma lapsed on ju pärandihoidjad, kes korrastavad ajaloolisi kalme.
Sigrid ja Elsbet said presidendilt preemia ja esinemiskogemuse: neil tuli arvuka auditooriumi ees oma tööd tutvustada.
Nii võiks väljenduda küll. Hing oli rõõmus ja rahul, et uurimus teoks sai, rääkimata edust, mis seda saatis. Alevi kalmistu rajas Katariina II, sajandite jooksul on rahulasse kätketud ajalugu, mis väärib tundmist.