Linn nõuab ujuvaluse viimist valelt omanikult

Kolmekorruseline ujuvalus Kesklinna silla alt läbi ei mahu. Kui omanik kaid õigusliku aluseta kasutavat ujuvalust ära ei vii, peab linnavalitsus ise ehitist lammutama hakkama. Foto: Ants Liigus

Pärnu Kesklinna silla kõrval seisev ujuvalus ei pruugi 1. novembriks sealt kadunud olla, sest linnavalitsus peab aluse omanikuks valesid inimesi.

14. septembril keeldus linnavalitsus viimati toitlustusasutusena töötanud ujuvalusele ja selle kõrval seisvale rataslaevale kaikohta üürimast ja kohustas seda taotlenud mittetulundusühingut kai 1. novembriks vabastama. Paraku pole sakslaste asutatud MTÜ Arendusettevõte Ajalooliste Lennumasinate, Sõidukite ja Tehnika Muuseum H.F.T.M veesõidukite omanik, selleks on hoopis soomlasele kuuluvad Eesti osaühingud.

Laevade müümine ebaõnnestus

Segaduse taga on nurjunud äritehing. Selle aasta kevadel müüs ujuvaluse Privat omanik OÜ Brandvahtra ja rataslaeva Pärnu Printsess omanik OÜ Arimarine (mõlemad kuuluvad soomlasele Ari Mikko Olavi Hurmele) veesõidukid ligi 240 000 euro eest ühele soomlasele.

Soomlane pidi poolteise kuu jooksul raha üle kandma, kuid suri ära. Enne oma surma jõudis ta aga ujuvaluse ja rataslaeva ligi 289 000 euro eest H.F.T.Mile edasi müüa. Sakslased pidid raha tasuma 2011. aastal, seega keegi oma rahast ilma ei jäänud.

Veesõidukid ostma pidanud sakslased Oliver Wolff ja Marc Fabricius ei väida enam, nagu oleksid nad uued omanikud. Nad näitasid 28. augustil Arimarine ja Brandvahtra esindaja Heikki Voor-Voortiga sõlmitud kokkuleppeid, mille järgi ujuvalus (nemad kutsuvad seda Pärnu Queeniks) tagastatakse Brandvahtrale ja Pärnu Printsess antakse Arimarinele siis, kui see on ujuvaluse kordategemise eest 10 000 eurot maksnud.

“See on meie tagatis värvimise ja muude vahepeal tehtud tööde eest,” ütles Wolff. Voor-Voorti hinnangul on 10 000 eurot arutult palju ja töötunde vaadates ei tule selline summa kuidagi kokku.

Tulevane omanik kiirustas liialt

Ari Mikko Olavi Hurme palkas eestlase Voor-Voorti oma esindajaks, et vabastada ujuvalus ja rataslaev isikutest, kellel puudub õiguslik alus seda kasutada. Voor-Voorti väitel tegid sakslased Tõnissoni kinnivarabürooga lepingu ja tahtsid laevu 4,5 miljoni krooniga maha müüa, kuid tänu omaniku poolt politseisse avalduse tegemisele jäi see ära.

Prokuratuuri kinnitusel on võimaliku kuriteo fakti suhtes menetlust alustatud, kedagi kahtlustatavana üle kuulatud ei ole. Wolffi sõnutsi polegi siin midagi uurida, sest müügilepingut neil Tõnissoniga polnud. “Me pole inglid, aga me ei ole kriminaalid,” lausus Wolff ja peab veaks seda, et nad tahtsid enne laevaregistri andmete muutmist tehinguid teha. Sakslane soovitab vaadata kuupäevi, millal nad midagi on teinud, ja siis hinnata, kas see oli pahatahtlik.

Wolffi ja Fabriciuse kirjavahetus linnavalitsusega, milles räägitakse laevade ostmisest 21. mail, pärineb juuni algusest. Soomlane suri Voor-Voorti andmetel 28. juunil.

Kuid kas linnavalitsus olekski kaikoha sakslastele üürinud, uurimata, kellele laevad kuuluvad? Nii naiivsed Pärnu linnavalitsuses siiski ei olda.

Juba juuli alguses on majandusosakonna juhataja Mait Talvoja küsinud H.F.T.Milt omandiõigust tõendavaid dokumente. Linnavalitsuse avalike suhete nõuniku Maria Murakas-Ollo teatel jäi nende nõudmine pooleli vaid seepärast, et ühtegi juriidilist tehingut ei toimunud.