Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2434837t1h3cba.jpg)
Sel ajal kui Toris ratsamonumendi juures taasiseseisvumispäeva kõnesid peeti, uudistasid poisiklutid platsil juba kaitsejõudude lahinguvarustust.
Nii ei jõudnudki nendeni kiriku juurest üle tee Eesti kaitseväe peainspektori Einar Laigna mikrofonitagi võimas hääl. Aga Laigna tõdes Vabadussõja võidu ja Eesti taasiseseisvumise auks loodud ning täpselt kahe aasta eest üle paari tuhande pealtvaataja silme all avatud ratsamonumendi juures, et kuigi välist okupatsiooni ei ole enam, on sisemine kahjuks alles jäänud paljudes.
“Täna on päev, mis eeldanuks, et siia kogunenud rahvas ei mahu siia ära,” pööras peainspektor tähelepanu napilt paarisajale teda Pärnu jõe kõrgel kaldal ümbritsenule, kelle hulgas olid Wiiking Narva sirgeselgsed hallipäised veteranidki.
Päikeseline perepäev
“Kuulsime sellest üritusest tuttavate ja sõprade käest, otse ei ole ju palju tulla ka, ja otsustasime, et ilus hommik ja mis me ikka teeme,” rääkis Viljandimaalt Kõpust kohale sõitnud Monika, süües koos perega murul istudes välikatlast pakutud paksu borši ja nautides melu päikeselise taeva all.
Taamal puhus pasunaid kaitseväe orkester dirigent kapten Indrek Toompere taktikepi järgi. Mürtsuva muusika saatel pikendasid Eesti sõjameeste mälestuskirikust taasiseseisvumispäeva jumalateenistuselt väljunud rahumeelset supisaba.
“Teleka järgi on jäänud meelde palju sellest ajast, augustipöördest, see oli võimuvaakum Venemaal ja selge oht oli Eestile olemas, elasime teleka ja raadio vahendusel kõigele kaasa,” rääkis pereema Monika. Erki, Catlin ja Kelly õpivad ükskord ajalootundides ning kuulevad vanematelt, mis juhtus 1991. aasta 20. augustil.
Kaitseväe lahinguvarustusest oli pere uudistavalt silmad üle lasknud ja plaanis minna Tori põrgut vaatama. Ikkagi ürglooduse raamatusse kantud koobastik, mille juurde lai jalutusteegi tehtud.
Nädala pärast kuuendasse klassi minev Selja küla poiss Keivo uuris Pärnu pataljoni ajateenijate pilgu all nende laskerelvi, võttis automaadi kätte, proovis sihtida.
“Kõik on läbi vaadatud,” teatas Keivo, lubas veel soomukiga sõitma minna ja oli kindel, et tema valib sõjamehe elukutse asemel kergejõustiklase oma.
Uudistamist igaühele
Seersant Norman Talson oli üks neist Pärnu üksik-jalaväepataljoni noortest meestest, kes igas eas uudistajate uudishimu kahandasid.
“Siin on tavaline lahinguvarustus, sõduri seljakott, kuhu peab mahtuma tagavaravorm ja -jalanõud, telkmantel, pesemis- ja olmevahendid,” seletas seersant hoogsalt, mis ja kuhu ja millisesse seljakoti taskusse läheb või nii-öelda rakmetega kaasa tuleb.
Täislastis seljakott kaalub ligi 30 kilo ja Eesti kaitseväe sõdur ei saa seda tarides olla nannipunn. Ameerika päritolu kiiver lisab peale kilojagu raskust.
“Harjub ära, kael läheb tugevaks,” kinnitas seersant ja näitas, et seespool on kiivril rest, millest õhk läbi käib.
Alla- ja ülemeetrimeeste huvi keskmes olid tankitõrjerelv, millel on sihtur ja moonatassija, mitmesugused sidepidamisvahendid, kuulipildujad.
Kui Toompea saalis Eesti taasiseseisvumine välja kulutati, oli seersant Talson üheksa-aastane, aga mäletab, millise ärevusega kodus tollaseid sündmusi jälgiti.
Soomustransportöör Pasi talus platsi väljapanekutest suurimat hulka lapsi, kes ronisid kabiini ja istusid tagaruumis, proovisid katusel relvade juures olla ja mahutasid endale juhi kiivrit pähe.
“Seletamist on kogu aeg,” mainis Scoutspataljoni kapral Vahur Olt. “Lastele teeme siin ringi, saavad väikse tunde kätte, kuidas seal on sõita.”
