Jüri Vlassov on Endla kõige staažikam artist ja ühtlasi trupi vanim meesnäitleja, kellele peaosa Friedebert Tuglase “Väikeses Illimaris” hästi sobitub, usub tüki lavastaja Tiit Palu.
“Väikeses Illimaris” kirgastub lapsepõlv
27. oktoober 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuglase teose dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu märkis, et tänavusel teatri aastal keskenduvad teatrid eesti dramaturgiale, nii näeb sel aastal Endla teatri kõigil esietendustel eesti autorite kirjutatud tükke.
Tuglase loomingule langes valik just seetõttu, et tegemist on lavastaja lemmikautoriga, kelle tekste ta on ka varem lavale toonud, meenutagem näiteks Endlas mängitud lavastust “Rõõmu kaalud”.
Ainulaadne ja hea
“Väike Illimar” on üks eesti kirjanduse tähtteoseid - lapsepõlvemälestused, mis on lavale toodud küll nukuteatris, kuid mitte kunagi varem sõnalavastusteatris.
Kirjanik Friedebert Tuglas kirjutas Illimari raamatu viiekümneaastaselt ja on lisanud sündmuste sekka vanainimesetarkust. Kuuekümnele lähenev Jüri Vlassov mängib kolme-nelja-aastase lapse uudishimu ja kokkupuuteid täiskasvanute maailmaga.
Dramatiseerijana kasutas Tiit Palu kogu Tuglase loomingut. Kui Tuglas kirjutas Illimari lood, oli tema kirjanikuks olemise kõrgaeg juba ammu möödas. Kirjutas ta üldse suhteliselt vähe: 40 novelli, kaks romaani, reisikirju ja kriitikat. Tegemist oli eeskätt ühiskondlikult ja kirjanduseluliselt aktiivse autoriga. Nii on etenduses kasutatud lõike Tuglase loomingust laiemalt ja ka Juhan Liivi jutustusest “Vari”.
Mõneti on Tuglas erandlik nähtus meie kirjanduspildis: mees oli erudiit. Ta on olnud läbi aegade ainus Eesti teaduste akadeemia liige, kel ei ole kõrgharidust. Tuglase haridustee piirnes gümnaasiumiga, kuid vaatamata sellele on teda tituleeritud eesti kirjanduse paavstiks ja eesti kultuurimetsade isahirveks.
Friedebert Tuglase loomingut võib pidada mõneti elitaarseks, seda eeskätt sümbolistliku ja ülipoeetilise kirjeldamisviisi tõttu. Tuglase sõnavara on väga rikas.
“Kirjanik kirjeldab hetki, vaikust, ajas peatumist, mitte niivõrd sündmusi ja edasiruttamist, mida kiirustaval inimesel on parem lugeda. Julgen öelda, et see just teebki Tuglase oluliseks,” märkis lavastaja, olles seda meelt, et Tuglase ainulaadsusele ja eesti keele maksimaalsele kasutamisoskusele polegi meie kirjanduses võrdset kõrvale panna.
Tänapäeva maailm on kiire, inimese jaoks peab olema kõik kiire, ka toit ja meelelahutus peavad olema selgesti ja kergesti arusaadavad. See ei pea Palu arvates tingimata nii olema.
Pole lastetükk
“Kel on vastuvõtlikku meelt ja kannatust, see peaks sellest etendusest elamuse saama,” tähendas Palu. Kui põhiosas jutustatakse teatrilavastuses, televisioonis või kinolinal mingi lugu, luuakse karakterid, keegi läheb kellegagi tülli ja lõpus lepitakse või surrakse, on “Väikeses Illimaris” tegu pigem seisundite vaatlemisega.
Palu sõnade kohaselt ei ole lavastus mõeldud lastele, vaid sobib gümnaasiumiealistele ja vanematele vaatajatele.
Lavastuses mängivad Endla praegused ja kunagised näitlejad, näiteks Liina Tennosaar ja Feliks Kark. Jüri Vlassovit on publik harjunud nägema pigem koomilistes osades, nüüd kohtame laval aga sootuks erinevat Valssovit.
Palu ütlust mööda on huvitav jälgida vanema meesnäitleja loomupärast nooruslikkust ja lapsemeelsust. Illimari rolli on Vlassov suhtunud lavastaja meelest suure tõsidusega: Vlassovil on lausuda väga keerulised tekstid ja ta on põhiosa etendusest laval.
“Kuigi Jüri on teada hea näitlejana, on tema roll üks võimalikke üllatusi ka publikule,” lausus Palu.