Eesti päästja Gert Teder jõudis Haitilt tagasi

Otsingu- ja päästetööd maavärinas kannatada saanud Haitil on lõppemas ja rahvusvahelised meeskonnad lähevad tagasi koju, eile jõudis tagasi ka Eesti päästemeeskonna liige Gert Teder.

Teder sõitis Euroopa Liidu hindamismeeskonna koosseisus Haiti katastroofipiirkonda kaks nädalat tagasi. Tema ülesanne oli hinnata kannatada saanud riigi abivajadusi ja koordineerida humanitaarabi jõudmist hädasolijateni.

Ega teil magamiseks eriti palju aega polnud, nagu varasemates intervjuudes olete maininud?

Unevõlg on jah päris korralik. Tagasiteel sai lennukites kõvasti magatud, aga ega väsimus üle pole veel läinud. Ajavahe ju ka.

Kuidas võtaksite kokku aja Haitil, millised emotsioonid ja tunded sellest jäid?

Muidugi oli raske. Kui ma ütleks, et ei olnud raske, oleks midagi väga valesti. Tegu oli ikkagi väga suure õnnetusega. Samas oli omamoodi huvitav, pingeline.

Mis seal kõige keerulisem oli?

Kõige raskem oli saada jooksma kogu operatsioon kui niisugune. Kui mina jõudsin, ei toiminud midagi. Olime oma meeskonnaga veidi üle ööpäeva Haitil ja mingit koordineeritud tegevust selle aja jooksul veel polnud. Et kogu masinavärk süsteemselt töösse saada, see ilmselt oli kõige-kõige keerulisem.

Kui kiiresti humanitaarabi süsteem tööle saadi?

Kui mina tagasi tulin, oli tunda, et suurem osa süsteemidest juba töötas. Kõik organisatsioonid olid kohal, kõik õiged kontaktid-tegevused paigas. Kohalikud tulid tagasi tööle, asi hakkas minema rutiini.

Puutusite kohalikega kokku, millised nemad olid? Meeleheitel?

Ma viskaksin ühe kivi ka massimeedia kapsaaeda. Meedia on teinud kõik selleks, et näidata Haiti kohalikke märatsevate hüsteerikutena, agressiivsete ja pahatahtlikena. Tegelikult päris nii see pole.

Elurütm taastub - niivõrd, kui see on võimalik, kui sul on kõik asjad kadunud, mis sul elus üldse on kunagi olnud.

Minu kokkupuuted nendega - mitte üht probleemi või konflikti. Töötasin tihedas kokkupuutes sealse migratsioonikontoriga, ühtegi halba sõna öelda ei ole.

Mis teie jaoks kõige kurvastavam kogemus oli?

Pea pidi hoidma külma. Kurb oli näha kogu seda põgenikevoolu, mis riigist välja läks, sest seal lahutati väga vastikult peresid.

Kui ühel pereliikmel oli USA kodakondsus ja teisel polnud, siis minema sai ainult see, kellel oli. Nutmist ja üksteise küljest lahtirebimist oli ka füüsiliselt.

Need, kel vähegi võimalik, läksid minema?

Muidugi. Praegu on Haitil väga keeruline elada.

Kas miski rõõmu ka tegi?

Seesama, et kogu masinavärk hakkas tööle, et kõik abisaadetised hakkasid korrektselt liikuma. Kui mõelda, et maailmast appi tõtanud päästjatel õnnestus üle 130 inimese päästa, siis see on suur number.

Tundsite, et olite kohapeal vajalik?

Loomulikult, sest kogu riiki saabuv ressurss käis läbi selle kontori, kus ma töötasin, asjade õigetesse kohtadesse saatmine sellistel puhkudel on ülimalt oluline.

Kui kujutate ette suurt hotelli, mis on täis inimesi - kui sealt ära võtta vastuvõtulaud, püüdke siis tubadest üles leida inimene, keda te pole kunagi elus näinud ja kelle nime te ei tea. See on keeruline.

Miks te praegu ära tulite?

Sest päästetööde faas sai läbi, kogu humanitaarabi sai loogilisse tegevusse ning vastuvõtukeskust polnud enam vaja.

Teised päästemeeskonna mehed jäid sinna.

Nende tööspetsiifika on selline, et nad jäävad veel kauaks.

Mis teie lahkudes kõige suuremaks probleemiks jäi?

Riik on kokku kukkunud. Kui ma võrdlen oma kogemust Pakistani maavärina järgse ajaga, siis seal öeldi, et purustused ja kahjustused on nii suured, et riik saab ennast uuesti samale tasemele, mis ta oli enne maavärinat, umbes kümne aastaga. Ma arvan, et Haitil on olukord sama. Seal on väga palju vaja veel teha, taastamist. Kogu rusumajandus tuleb lahti võtta, kokku korjata, kõik surnud üles leida. Seal on häda ja viletsust aastateks.

Mida sellest Haiti missioonist õppisite?

Et maailmas ei ole asjad alati niimoodi, nagu paistavad.