Ermistu ja Tõhela järv jäävad ummuksisse

Seitsme aasta eest toppisid vabatahtlikud eesotsas Tõstamaa mehe Aare Sutiga Tõhela järvel jääaukudesse pilliroogu, et hapnikku jää alla juhtida. Tol aastal järv ummuksisse ei jäänud, aga jää polnud nii paks kui tänavu. Foto: Henn Soodla

Keskkonnaameti spetsialistid mõõtsid sel nädalal hapnikusisaldust Pärnu maakonna Ermistu ja Tõhela järves, mõlemas veekogus on hapnikusisaldus kriitiline ning järvi ähvardab ummuksisse jäämine, mida ära hoida on peaaegu võimatu.

”Kaladel algavad hingamisraskused, kui hapniku kontsentratsioon vees on kaks milligrammi liitri kohta, äsja mõõdetud näitajate järgi oli Tõhela ja Ermistu järves hapnikusisaldus ainult 0,5 milligrammi liitris,” teavitas keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti.

Tuusti lisas, et talvine veekogude ummuksisse jäämine on üks looduslikke protsesse, mis karmidel talvedel regulaarselt kordub. “Ohus on just mereäärsed madalad järved, nagu Pärnumaal Tõhela ja Ermistu järv, mille keskmine sügavus on vaid kaks meetrit,” ütles ta.

Jää paksuseks mõõdeti kõnealustel järvedel kuni 85 sentimeetrit ja lumikatte paksuseks 30 sentimeetrit. Lund sajab aina juurde.

Päästmine pole efektiivne

“Paks lumekiht halvendab olukorda, kuna ei lase jää alla valgust, mis lubaks järvetaimestikul hakata hapnikku juurde sünteesima,” rääkis Tuusti. “Samal ajal oleks järvejää lumest puhtaks lükkamine tohutu töömahukas, kusjuures efekt ei tarvitse olla kuigi suur.”

Tõstamaa valla maanõunik Helle Vahemäe ütles, et Tõhela ja Ermistu järve olukorda arutati mõne päeva eest vallavalitsuses, kuid leiti ühiselt, et midagi märkimisväärset ette võtta ei anna.

“Jää on nii paks, et isegi kui meil oleks raha see tohutu töö ette võtta ja ligikaudu 900 hektarit jääkaant järvedel lumest puhtana hoida, vaevalt see olukorda parandaks, kuna nii paksust jääst ei paistaks valgus niikuinii läbi,” selgitas Vahemäe.

Lume jäält kaldale lükkamisest odavam kalade päästmisviis on jääaukude lõikamine. “Auke on mõtet raiuda sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali,” õpetas Tuusti. “Siiski on see suhteliselt vähe efektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni. Võimalik on veel kunstlik aereerimine, kuid see on mõistlik ainult tiikides. Õhu pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne ja üsna lokaalse mõjuga.”

Samal ajal kinnitas keskkonnaamet, et ummuksis järvede päästmiseks pole eelarves sentigi, ei leidu sellist eelarveridagi.

Raha on keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu kavandatud kalavaru taastamiseks: kavas on järvedesse lasta haugi- ja linaskimaime. “Vastavalt sellele, kuidas ummuksisse jäänud järvede kalastik kahjustada saab, vaatame kalavaru taastamiskavad uuesti üle,” lubas keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist.

Ohte on varemgi esinenud

Tõhela ja Ermistu on Pärnumaa suuremad järved. Mõlemas on varemgi talviti kalu hukkunud. Üks päästeoperatsioonidest võeti ette 2003. aasta jaanuaris, kui Tõstamaa mehe Aare Suti eestvedamisel puuriti Tõhela järve jäässe auke ja topiti sinna otsapidi pilliroogu, et takistada auke kiiresti külmumast. Osaliselt lükati jäält lundki. Oli üsna lumevaene talv.

Maanõunik mäletab aktsiooni nõukogude aja lõpust, kui järvede jäält lükati lumi kallastele. “Aga siis ei maksnud ju nafta midagi,“ meenutas Vahemäe, andes mõista, mis hektarite viisi jää lumest puhastamine tänapäeval maksma läheks.

Tuusti hinnangul saavad Tõhelas ja Ermistus kõige enam ummuksisse jäämise läbi kannatada haugid, ahvenad ja särjed, aga ka linaskid, kes küll suudavad toime tulla üsna vähese hapnikuga, ning latikad, kui neid nii madalates ja mudastes järvedes üldse märkimisväärselt elab. Hõbekogred elavad raske aja üle.

Vee-elustiku peaspetsialisti sõnutsi taastub kalastik ummuksisse jäänud järvedes nelja-viie aastaga looduslikul teel, kuna varsti seal vohama hakkav zoo-plankton loob kaladele hea toidubaasi. Võimalusel tuuakse veekogudesse juurde kalamaime.