Kolimistuhinas loodusmaja rahvas kraamib kappe

Foto: Urmas Luik

Kuigi õppetöö on ammu läbi, pulbitseb Pärnu loodus- ja tehnikamaja Kooli 11 hoones kohati rohkem elu kui õppeaasta sees, sest siin valmistutakse valmivasse Pärnumaa keskkonnahariduskeskusse kolima.

Vaatamata suvele, ei ole loodusmaja kollektiivil neil päevil mahti hinge tõmmata, sest aastakümnetega keldrist pööningu ja kuurideni kogunenud varandus on vaja üksipulgi läbi hekseldada.

Kaaluda, mis rändab siit kaasa keskkonnahariduskeskusse, mis üle uulitsa tehnika- ja tööõpetusmajja või hoopis Nurme teele motomajja.

Millele kosilasi ei leidu, jagatakse soovijate vahel laiali, sest loodus- ja tehnikamaja direktori Kaire Narva jutu järgi soovib koolipere prügimäele saata nii vähe kraami kui võimalik.

Jagatakse laiali

Eesmärk on üllas, aga pole sugugi kerge teostada, sest vana maja hämarustest on ilmunud päevavalgele nii mõndagi, mis võtab Narva suisa nõutuks.

“Minu suureks üllatuseks selgus, et Kooli 11 maja kelder ja kuur on täis Hansagümnaasiumi vanu aknaid, mida millegipärast on peetud vääriliseks säilitada. Neid on ikka päris tublisti ja ma küll ei tahaks, et loodusmaja nende äravedamise eest maksma peab. Kui kellelgi on aknaklaasi vähegi vaja, ajagu ainult auto ette, oleme väga õnnelikud, kui akendest lahti saame,” kutsus Narva, kes ei taha lahkudes Kooli 11 tulevastele asukatele prügi kaela jätta.

Tõsi, nii mõndagi, mida loodusmaja keskkonnahariduskeskusse kaasa ei vii, võiks pakkuda huvi tulevasele Waldorfi koolile, mis end suve teisel poolel siin sisse seab.

Loodusteemalised pildikollektsioonid, tohutud kogused õppematerjale perfokaartidel, maakaardid, näidismaketid on vaid mõned näited ajapikku talletunust, mida uues keskuses ei vajata, aga mida oleks kahju lihtsalt ära visata.

“Need asjad saaks ju ringlusse lasta loovusõpetustundides, meisterdada neist näiteks midagi uut,” pakkus Narva.

Mööblist ei tule loodusmajast keskkonnahariduskeskusse ühtegi eset. Mida koolil tehnika- või motomajas vaja ei lähe ja millele õpetajad kasutust ei leia, kuulub samuti äraandmisele.

Kui õpetajad on pärast jaani loodusmaja keldrist pööninguni põhjalikult läbi tuulanud ja enamiku varast kolimisvalmis seadnud, lahkub suurem osa personalist suvepuhkusele.

Malevlased appi

Direktor Narva, õppealajuhataja Nadežda Ennok ja veel paar-kolm jäävad, kuna 15. juulil saabub tööle grupp Pärnu õpilasmaleva noori, keda on vaja juhendada.

Naaberkooli Hansagümnaasiumi õpilastest komplekteeritud malevlaste hoolde jääb Mai tänava kasvuhoonete tühjendamine. Seda tehakse kuni 19. juulini.

“Mustad mullatööd peame keskkonnahariduskeskuses jõudma teha siis, kui ehitajagi seal veel musti töid teeb ehk enne, kui algab ehitusjärgne puhastus,” rääkis Narva.

Augusti esimeseks nädalaks peaks aga Kooli 11 inventar olema nii lõplikult kokku pandud, et oleks vaid äraviimise vaev. 5. augustiks on siin kolimisjärg teise malevlaste satsi käes, kes asuvad kui sipelgad loodusmajast kraami ära vedama. Loodusmaja tühjendamisega peaks noored ühele poole saama 9. augustiks.

1979. aastast Kooli tänaval majas number 11 asunud loodusmajaga jätab kool lõplikult hüvasti augusti kolmandal nädalal. Siis läheb maja üle Herbert Hahni seltsile.

“Arvata on, et suvelõpp kisub meil eriti kiireks – nii siit välja kui uude majja sisse kolimine kui ka ehituse lõpetamine,” nentis Narva.

Kõige viimasena lahkuvad siit elavnurga asukad. Neid ei viida keskkonnahariduskeskusse enne, kui ehitaja on uues majas ventilatsiooni- ja niisutussüsteemid tööle pannud ja õhk ehitustolmust klaar.

Jumalaga, armas koolimaja!

Üleeile ennelõunal korraks kohvipausiks aja maha võtnud õppealajuhataja Ennok ja õpetaja Astrid Viik ei jõudnud ära imestada, kui palju on aastatega pisikesse majja kola kogunenud.

“Lasen juba mitmendat päeva mööda kitsast treppi pööningu vahet ja no – ei jõua enam. Kõik need metallpuurid, toolid, klaasakvaariumid ja vitriinkapid, õppevahendid, vana projektor, Optima kirjutusmasin, seebikastid. Ei jaksa alla taridagi,” naeris Ennok.

Tegelikult on pööning isegi võrdlemisi lagedavõitu, kui võrrelda keldri ja kuuriga.

Ennoki värvikat kirjeldust mööda on kõrvalhoone aja jooksul nii täis tuubitud, et viimane, kes sinna midagi sisse pressis, pidi vist küll jõuga ukse kinni suruma.

Viigi jutu järgi on muu kila-kola kõrval kolimissagina käigus koolimaja pealt välja tulnud palju tarvilikkugi.

“Mina leidsin endale pööningult tosin lahedat vana tooli, mille kavatsen üle värvida. Sain hunniku igasuguseid katseklaase ja mensuure, mille sisse oma õppematerjalid paigutada. Ei ole vaja enam klaaspurke otsida – kõik vajalik meil omal katuse all olemas,” tõestab Viigi jutt vaid seda, et mis ühele kasutu, see teisele tarvilik.

Pööningunurgast leitud, vististi jäneste toitmiseks mõeldud heina plaanib ta meisterdamisel ära kasutada.

Kastitäis nõukogudeaegset seepi läheb käiku viltimisel.

“Sellist seepi enam kusagilt ei saa. See peseb pesu hästi puhtaks ja on viltimisekski hea,” kiitis Viik.

Veidi alla 30 aasta loodusmajas ametis olnud õpetaja Milvi Talts ütles kesk kiiret sorteerimis- ja pakkimistuhinat, et temale pole loodusmaja kapisügavustest veel midagi jahmatavat näppu jäänud.

“Ega see mingi ime ole, oleme ju hoiupaiku pidevalt korrastanud. Ehk ülevalt pööningult tuleb veel miskit välja,” arvas ta.

Uude majja minek tekitab temas kahetisi tundeid. Ühelt poolt on väärikas eas, nagisevate treppide ja käänuliste nurgatagustega vana loodusmaja ääretult armas ja hingelähedane, teisalt piirab maja väiksus kooli arengut.

“Siin on mõnus aura, aga aeg on edasi läinud ja lapsed tahavad paremaid tingimusi. Talviti oli siin vahel päris jahe. Ülemöödunud talvel näiteks oli mul klassis vaid kolm kraadi sooja. Ega jahedus ja niiskus loomadele hästi mõju,” tõdes Talts.