Laupäeva hommikul joonistas poeet Toomas F. Aru Rüütli keskuse ette filosoofilise keksukasti ning filmis inimeste reageeringut.
Filosoofilise keksukasti hävitas vihm
/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
14. august 2010, 15:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
50krooniste kriitidega tänavakividele maalitud kunstiteose hävitas keskpäevane vihm. Aru sellest probleemi ei teinud. “Peabki ära kuluma,” kuulutas postmodernistlikke ideid pooldav Aru.
“Mulle on oluline mängulisus ja see, et oleks vähem suurte narratiivide puhul esinevat fundamentalismi,” räägib poeet ega taha, et mäng ise muutuks fundamentalismiks.
“Kogu 20. sajand on mänguline. Kastid tõstatavad küsimusi nagu mis on sugu või kus on piirid globaliseeruvas maailmas,” selgitab Aru ja vaatab rõõmsalt, kuidas mööda kõndivad lapsed elufilosoofia kastist psühhoanalüüsi ja sealt eksistentsialismi edasi hüppavad.
On ka inimesi, kes kastist tuima näoga mööda jalutavad. Seda tendentsi peab Aru zombistumiseks.
Keksukast Pärnu peatänaval on siiski vaid osa suuremast ideest. Plaanis on sellised keksukastid tekitada ka Taru ja Tallinna tänavatele.
“Nii nagu mäng pole kunagi täiuslik, saab keksukasti alati edasi arendada. Kõige tähtsam keksukast asub meie peas, siia (tänavale - toim) polnud võimalik kõike kirja panna,” seletas Aru, kelle algne idee hiiglaslik keksukast teha jäi ära põhusel, et siis ei saaks seal keegi hüpata.