Kihnu kiirabi sipleb ametkondade võrgus

Kauaaegne Kihnu arst Helle Treimuth peab pensionipõlve, kuid vajadusel otsitakse ta saarel ikkagi üles. Foto: Henn Soodla

Kihnu saar külgkorvidega mootorrattail kihutavate körtides naiste, oma murraku ja mastimändidega on magnet, mida suviti robinal vaatama tõtatakse, teades, et see omapära on kantud UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja.

Turistide tung hajub sügise edenedes tuleva kevadeni, kui Liivi lahe rüpes 17ruutkilomeetrise maalapi pool tuhat paikset elanikku isekeskis ja oma muredega jäävad. Üks neist on vältimatu abi andmine ja kiirabi jõudmine Pärnust 45 ja Munalaiust 12 kilomeetri kaugusele vetevälja tagusele saarele.

“Suurim mure on vältimatu abi jõudmine saarele,” väidab Kihnu vallavanem Ingvar Saare hiljuti Pärnu Postimehele antud intervjuus. “Kiirabiteenust peab meile osutama Pärnu haigla, kuid seda küsimust, kuidas ja kelle kulul saadetakse Kihnust abivajaja mandrile, ei ole riik suutnud rohkem kui kümne aastaga lahendada. Aastal 2010 professionaalne kiirabio parameedik Kihnu ei jõuagi… Nii et Kihnus haigeks jääda on riskantne,” möönab ta murega südames.

Sünnitaja lappajas

Esimest koosseisu noorel vallavanemal on öeldu juurde varnast võtta kaks näidet. Mõlemad on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile 11. augustil saadetud kirjale “Vältimatu meditsiiniabi ja kiirabiteenus Kihnu saarel ja teistel väikesaartel” lisatud paarikümneleheküljelises olukorra ülevaates.  

Esimene näide: viimaseid nädalaid lapseootel kihnlasel tekkisid sümptomid, mille puhul arstiabi viibimine võib lõppeda vastsündinu ja ema surmaga. Naine pidas telefoninõu oma arstiga Pärnus ja sai korralduse kiiresti haiglasse minna. Häirekeskuse numbrilt lubati hakata otsima abivajaja mandrile toomise võimalusi.

Veerand tundi hiljem teatati naisele, et kohe väljub Pärnust kaater meditsiinipersonaliga. Vahepeal jõudis naise koju Kihnu asendusarst Helle Treimuth, kellele häirekeskus kinnitas, et kaater väljub ja tulgu ta haigega öeldud ajaks sadamasse. Kesköö paiku teatas häirekeskus, et meditsiinipersonal keeldub kaatrisse istumast ja alus välja ei sõida.

Kopteri hankimine võtnuks aega, selle kohalejõudmist Tallinnast tulnuks paar tundi oodata.
Ametnike eest lahendas olukorra sünnitaja mees, kes eaka arsti ja abilistega toimetas naise lappaja paati, et ta Munalaiu sadamas kiirabiautole paigutada. Esimesest kõnest häirekeskusesse oli möödunud ligi neli tundi.

“Ülevedu mandrile on korraldamata ega ole justkui kellegi asi,” märgib vallavanem kirjas. “Kui on teada ilmastikutingimused ja tekkinud olukord ning ollakse teadlik oma võimetusest teenust osutada, tuleb kohe välja saata helikopter, aga mitte loota juhuslikkusele.”

Teine näide: puhkepäeva varahommikul tekkis pealinnast pärit inimesel peavalu, ta kaotas teadvuse. Õnneks suvitas saarel mainekas Tallinna tohter, kelle hinnangul oli vaja haige kiiresti haiglasse toimetada. Häirekeskus, saanud teada, kes helistab, kontrollis tagasikõnes üle: kas see on ikka seesama tuntud tohter!? Too kirjeldas põhjalikult haige seisundit ja eeldas, et esialgu saadab keskus kannatanu juurde kohaliku arsti. See oli vale eeldus, sest Kihnu päästeameti töötajaid ega perearst ei olnud veel abivajajast teadlikud.

Et kannatanu oli vallavanema tuttavate juures, kaasati temagi olukorra kiireks lahendamiseks sündmuste käiku. Vallavanema päringu peale vastas häirekeskus, et patsient saadetakse üle kella seitsmese praamiga. Aga sel päeval niisugust reisi graafikus ei olegi ning häirekeskus tunnistas, et pole veel laevameeskonda kätte saanudki. Palvele saata kriitilises seisundis patsiendi järele veepolitsei kaater, vastati keskusest, et ilm on tuuline.

Kannatanu asus mereäärses talus, kust avanes vaade peegelsiledale merele. Selle peale leiti uus põhjus: kaater on rikkis.

Kohalik laevakapten ja meeskond, perearst ja kannatanu sõitsid Kihnust välja, kui esimesest kõnest häirekeskusesse oli möödunud ligi kolm tundi. Munalaius ootas neid tund hiljem Pärnu kiirabi auto.

“Kiirabimeedikute kohe Kihnu saatmine on korraldamata, samuti transport Kihnust ära,” tõdeb vallavanem. “Seisukoht, et patsienti ei saa transportida, kui vesi pritsib, ei saa olla põhjus jätta kannatanu tundideks olukorda, kus tal puudub võimalus saada kvaliteetset arstiabi.”    
    
Vald sundseisus

Aasta eest, 14. juulil kirjutasime Pärnu Postimehes, kuidas Kihnu üritab ise oma haigeid päästa. Näiteks oli toodud herilase nõelamisest eluohtlikus seisundis naine, kelle reisiparvlaev erafirma tellitud sõiduga Munalaiu sadamasse toimetas.  

“Kihnu probleem on selles, et kogu töö jäetakse perearsti ja kohaliku omavalitsuse korraldada, see tähendab, et vältimatu abi osutamise raames peab perearst justkui ka kiirabi mängima,” märgib vallavanem.

Tänavu on Kihnu valla eelarvest 144 000 krooni selleks, et algselgi tasandil tagada vältimatu abi nädalavahetustel, kui saarel ei viibi perearst ja kiirabi jääb riikliku koordineerimatuse tõttu pidama Munalaiu sadama kai peale.

Koostöös Lääne-Eesti päästekeskuse ja perearstiga on vald sisse seadnud süsteemi, mille järgi perearst korraldab erakorralise meditsiiniabi andmist. Üldjuhul on nii, et info liigub häirekeskusesse ja selle korraldusel sõidavad valla soetatud Norrast saadud ambulantsiautoga välja kaks päästekomando liiget, kes võtavad peale meditsiinitöötaja ja jõuavad siis sündmuskohale. Abivajaja jõuab mandrile kas liinilaeva või erakorraliselt välja kutsutud vahendiga. Liinilaevale lähevad patsiendiga kaasa päästja ja meedik, mis tähendab, et vähemalt kolm tundi on Kihnu meedikuta.

“Sellise süsteemi väljatöötamise on tinginud asjaolu, et kiirabi jõudmine Kihnu võtaks praegu tunde,” kirjeldab vallavanem, kelle andmeil ei ole Pärnu kiirabi kunagi Kihnu jõudnudki, välja arvatud kopteriga.

“Selle patsiendi toimetamise ja erakorralise abi teenuse osutamise eest nädalavahetusel tasub Kihnu vald 1200 krooni ööpäevas, kuid mitte rohkem kui kümme ööpäeva ühes kalendrikuus,” selgitab vallavanem.

Nimetatud tasu hulgas ei ole päästeametiga seotud kulusid, kuid Kihnu vald hüvitab oma kiirabiauto ja patsiendi üleveo ning auto hooldamise kulud. Vallavanema arvates on õiglane, kui riik tasub omavalitsusele vältimatu abi tagamiseks tehtavad kulutused.

“Praegu kiirabi Kihnu ei jõua, välja arvatud kopter, kiirabiteenust osutavad, nii nagu oskavad, kohalik meedik ja Kihnu päästekomando päästjad ning kiirabiteenuse osutaja töö tegematajätmise maksab kinni Kihnu vald,” seisab ministrile lisatud seletuskirjas. “Nimetatud ülesandeid finantseerib sihtasutusele Pärnu Haigla terviseamet. Kihnu vald taotleb riigilt jätkuvalt vältimatu abi tagamiseks tehtavate kulutuste tasumist, sest 144 000 krooni ei ole riigi mõistes teatavasti oluline kulu sellise valdkonna puhul nagu vältimatu abi osutamine tingimustes, kus on teada, et pole muud toimivat varianti. Praegu ei ole riik võimeline tasuma meile isegi 2310 krooni suurust arvet, mis on esitatud just kriisiväljasõitude eest, mitte patsientide transpordiks eriarstide juurde.”

Ingvar Saare toob näiteks terviseameti ametliku seisukoha Vormsi vallavalitsusele saadetud kirjast: tasume kõik kiirabiteenusega seotud kulud, kui neid pole tasunud teine riigiasutus. “Kihnu vald ei ole riigiasutus ja tegemist on kiirabi väljakutsetega,” nendib ta. “Tegelikult ei ole küsimus selles 2310 kroonis, kuid selle summa tasumise protsessis, mis tänaseks kestab juba peaaegu kaks kuud, on väga ilmekalt näidanud, mida tegelikult arvatakse väikesaarte probleemide lahendamisest.”

Ettepanekud ministrile     

Kihnu vald ei olnud vallavanema väitel perioodil 22.12.2006 kuni 30.12.2009 ühegi kiirabibrigaadi teeninduspiirkonnas. Muudatus tehti mullu terviseameti peadirektori käskkirjaga ja Kihnu vald lisati SA Pärnu Haigla teeninduspiirkonda.

Kihnu vallavanem rõhutab, et väikesaari tuleb käsitleda erisusega ja vastavalt sellele  elutähtsates valdkondadeski lahendusi leida. Eesti saarte kogu üldkogul 5. juulil jäi aga kõlama väide, et ministeeriumide vahelist koostööd vajavad tegevused kipuvad “kuskile vahepeale seisma jääma” ja väikesaarte probleemid on prioriteet Ü ehk sotsiaalministeeriumi ametniku öelduna viimasel kohal. “Ametnikud on jäänud elu elama paberi peale, tundub vähemalt nii,” nendib Saare.

Ettepanekutes minister Pevkurile ja tema kaudu valitsusele on näiteks vajadus fikseerida riiklikes arengukavades Munalaiu sadamasse merepäästevalmiduse  loomine. Seal oleksid merekõlblikud vahendid kiirabi brigaadi kiireks jõudmiseks väikesaartele. Riiklikesse transpordihangetesse tuleb kirjutada nõue, et teenusepakkuja peab olema võimeline transportima kanderaamil haigeidki, kusjuures meditsiinisõitude eest tasumine ei toimu liiniülevedude arvelt, vaid on eraldi tasustatav.

Enamus ettepanekuid abi saabumise parandamiseks on aga elementaarsed soovitused töö koordineerimiseks olemasolevatest võimalustest lähtudes, et vältida olulise lisakulu teket riigile.

“Väikesaarte tervishoiuteenuse tagamine on kordades kulukam kui mandril, kuid teenused tuleb tagada. Riik on püsiasustusega väikesaarte seadusega võtnud selle kohustuse, see tähendab aidata kaasa püsiasustuse säilimisele väikesaartel,” ütleb Kihnu vallavanem, kelle sõnutsi on väikesaarel elamine kordi riskantsem kui mandril. Seetõttu on koosolekute ja arutelude asemel vaja konkreetseid samme ja rahastust ehk  teisisõnu: poliitilist tahet.

Probleemid väikesaartel aastal 2010
*Kiirabi ei jõua Kihnu ega ülejäänud väikesaartele.
*Puuduvad ametkondade vahelised kokkulepped meretranspordi korraldamiseks.
*Puuduvad ametkondade vahelised kokkulepped kohapealse tehnilise toe osutamise suhtes, mis tagaks kiire transpordi saarel.
*Puuduvad kokkulepped kohalike paadiomanikega patsiendi sõidutamiseks kiiresti saarelt mandrile.
*Puudub kiire otsustamine transpordivajaduse suhtes.
*Puudub kiirabi huvi kohapealse käitumismudeli väljatöötamise ja teenuse arendamise vastu.
*Tagatud ei ole kiirabiteenus, samal ajal ei hüvitata haigete transpordile tehtud kulutusi.
*Kohalikku omavalitsust ei ole kaasatud ega teavitatud valdkonnas tehtavatest otsustest, mistõttu võib väita, et neid polegi.
*Väikesaarte probleemidega tegeldakse paberil, aga ei kasutata tegelikke võimalusi.
Allikas: Kihnu vallavalitsus