Augusti alguses Armeeniasse Jerevani loomaaeda vabatahtlikuna kogemusi otsima sõitnud pärnakas Britt Puidet töötab elevandimajas, õpib kohalikku keelt ja ootab talve, et hingemattev kuumus pisutki järele annaks.
Pärnakas veedab Jerevani loomaaias päevi elevantidega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed päevad Jerevanis kulusid Puidetil linna ja selle eluoluga tutvumisele.
Hoolimata keelebarjäärist, mistõttu neiu eelistab näiteks minibussiga sõitmise asemel linnas jalgsi liikuda, sest juht ei saa tihti aru, kus ta väljuda tahab, nimetab Puidet armeenlasi sõbralikuks ja abivalmiks. Koguni nii vastutulelikuks, et ohutuse mõttes väldib Pärnu neiu pimedal ajal üksi liikumist, sest juba päevavalges jagavad küüti pakkuvad autojuhid talle küllaldaselt tähelepanu, ehkki viisaka keeldumise peale siiski üksi ära sõidavad.
Esimesed Armeenia keele tunnidki on pärnakal seljataga. “Pärast slaavi tähestiku õppimist viiendas klassis uskusin südamest, et ei pea enam kunagi uuesti nullist lugema õppima, aga just seda siin teen,” ütles Puidet. Ja kiitis oma präänikule piitsa eelistavat keeleõpetajat, tänu kellele on tema hääldamine nii palju paranenud, et neiu peagi minibussiga sõitma julgeb hakata.
Jerevani loomaaed on reaalsuses Puideti ettekujutusest oluliselt väiksem ja üsna kehvas korras. Väike pole loomapargi suurus, vaid isendite arv, keda neiu jutu järgi ei ole just palju.
Ametlikel andmetel elab Jerevani loomaaias üle 2300 looma 215 eri liigist. Nende elamistingimused ei ole luksuslikud. Zoo direktor Sahak Abovjan on rahvusvahelises meedias kinnitanud, et üle poole loomaaia puuridest ei vasta rahvusvahelistele tingimustele ja nendest on pidevalt puudus.
“Näiteks on meil praegu üheksa lõvi – palju rohkem, kui vajame, – ja nende majutamisest on saanud probleem,” ütles Abovjan augusti alguses Armeenia ingliskeelsele uudisteportaalile PanARMENIAN.
Rahapuudusel pole loomaaeda ega selle inventari kaua renoveeritud. Üllatusega leidis Puidet töökohast nõukogudeaegsed punased valgete täppidega plekkpurgid, millele selges eesti keeles kirjutatud “suhkur”, “pipar” ja “manna” ja mis tõenäoliselt on tolmu kogunud mitukümmend aastat.
Puidet valis oma põhitöökohaks elevandimaja, kus ta hoolitseb Grandi-nimelise looma eest, kes armastab neiut veega pritsida.
Ainuke asi, mis Armeenias häirivat, on kõikjal vedelev prügi ja kohalike harjumus kasutada palju plastikaatkotte, mida poed jagavad tasuta, kuid mis on keskkonnale kahjulikud.
Puidet veedab Jerevani loomaaias üheksa kuud ja loodab vabatahtliku tööga saada kinnituse oma soovile õppida bioloogia ja keskkonnaga seonduvat eriala.
Eestisse naastes plaanib ta korraldada fotonäituse ja anda välja brošüüri, mis tutvustab tema projekti, vabatahtlikuna töötamise viise ja noorteprojekte, mida Euroopa Liit toetab.