Mai hiired elavad Kuldses Kodus

“Meie raamat,” ütleb väike Ralf oma ema Urvi Grossfeldti sulest ilmunud raamatu kohta uhkelt. Foto: Urmas Luik

“Näed, ta on juba palju enesekindlam,” märkisid daamid TEA kirjastusest tunnustavalt, kui ujedalt naeratav Urvi Grossfeldt eile Pärnus Rahva Raamatu kauplusesse astus, et tutvustada oma äsja ilmunud lasteraamatut “Mai tänava hiired”.

See polnud Grossfeldtil enam esimene kord sama raamatut tutvustada. Tuleristsed sai varem siin-seal lehesabas või ajakirjas pseudonüümi all jutukesi avaldanud Grossfeldt möödunud nädalal, kui TEA kirjastuses tema esikteost tutvustati.

Ometi ilmnes tal eilegi mõningaid kohmetuse märke. Näiteks taandus kirjanduses uustulnuk ajaks, mil lastekirjanik Olivia Saar tema raamatust paar peatükki ette kandis, samba varju.

“Mulle lihtsalt ei meeldi esineda,” selgitas Grossfeldt napilt, ise samal ajal austajate raamatueksemplaridesse pühendusi sehkendades.

Ilmselt on juba rahvusvahelistel messidel tähelepanu pälvinud raamatu edu tulnud Grossfeldtile endalegi üllatusena. Vähemalt niisama suurena, kui selle ilmumine tema sõpradele-sugulastele, kes ei aimanudki, et hariduse poolest raamatupidaja ning igapäevast leiba lilledega teeniv Grossfeldt õhtutundidel raamatut kirjutada vehib. “Sellest teadis ainult pere, teistele ütlesin alles siis, kui oli kindel, et raamat ilmub,” sõnas ta.

Ja olgu öeldud seegi, et kümme aastat tagasi Haapsalu neiust pärnakaks saanud Grossfeldt ei ela sugugi Pärnus Mai tänavas, nagu raamatu pealkirjast järeldada võiks, vaid hoopis Kuldses Kodus. “Tallinna inimesed ei pruugi aru saada, miks see kodu kuldne on,” selgitas autor, miks eelistati raamatu pealkirjas Mai rajooni Kuldsele Kodule.

Praeguseks on Grossfeldtil hiirepere seiklusi, mida ta paar aastat tagasi oma pisipojale Ralfile ettelugemiseks kaustikusse kirja hakkas panema, kogunenud nii palju, et peagi võib raamatule järge oodata.

“Ma tahaks loota küll, et tuleb,” vastas Ralf, kes ennast õigustatult raamatu kaasautoriks peab, asjalikult sõnu seades küsimusele, kas tema arvates saab järgmine raamat parem kui esimene.

Mitte et esimesele osale vähimatki ette heita oleks. Sest nagu märkis juba kogenud lastekirjanik Saar, on see vahvate piltidega illustreeritud raamat äärmiselt kaasahaarav, detaili- ja sündmusrohke, nagu üks lasteraamat olema peab. Seega on Grossfeldtil enesekindluseks põhjust küll.