J. Barbaruse nimeline kontrakultuurikeskus ja Pärnu loomeliit kuulutasid Pärnu filharmoonia kultuuri tropiks ja Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna asejuhataja Ela Tomsoni kultuuri nummiks.
Kontrakultuurikeskus näitab hambaid
30. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Tropp on see inimene või institutsioon, kes käitub väga rumalalt ning on selle rumaluse juures veel väga enesekindel. Just nii on käitunud Pärnu filharmoonia flötist Leonora Paluga,” selgitas kontrakultuurikeskuse vaimne liider ja ideoloog Toomas F. Aru põhjusi, miks filharmooniat tropi tiitliga karistati.
Avalik peretüli
Palu ja filharmoonia vaheline konflikt lahvatas pärast seda, kui flötist julges kultuurikeskuse organiseeritud mõttetalgutel oma tööandja aadressil paar märkust poetada.
“Praegu on hästi suur probleem see, et hooaja kunstiline kava on väga kaootiline ja on näha, et on toimunud teatud mandumine inimeste mõtlemises ja suhtumises,” märkis Palu oktoobri alguses arutelul, kus üritati defineerida Pärnu (süva)muusikat.
Valusa vastulöögi andis filharmoonia direktori ülesannetes produtsent Helen Erastus mõnda aega hiljem. Palu seisis parasjagu proovis orkestri ees ja valmistus sooloetteasteks, kui Erastus teatas, et nüüd on kõigil võimalus Palult tema väljaütlemiste kohta aru pärida. “Ta viskas mind nagu häbiposti. See ei olnud üldse soliidne ega meenutanud vestlusringi: minu poole hakkas piltlikult öeldes mädasid tomateid lendama,” meenutas Palu piinlikku hetke.
Samal ajal leiab Palu, et tema isikut pole vaja üle tähtsustada ja filharmoonia väärib tropi tiitlit hoopis suutmatuse eest tagada orkestrile läbi hooaja regulaarne töö. “Korralikke sümfooniakontserte võib aastas kokku lugeda ühe käe sõrmedel,” väitis ta.
Erastuse hinnangul on tropi tiitli andmisega filharmooniale ülekohut tehtud. “Aga vaadates neid rünnakuid, mis viimasel ajal on eriti ägedaks läinud, ei imesta ma millegi üle,” sõnas ta.
Konflikt Paluga on Erastuse arvates justkui peretüli ja tuleks seetõttu lahendada siseringis. “Aga selle on väljastpoolt suureks puhunud aktiivsed kodanikud, kes siin kõiki asju suureks puhuvad, ja loodusõnnetuste eest ei ole keegi kaitstud,” nentis ta.
Tore, aga kasutu
Mis puutub kultuuri nummisse, siis see on Aru selgitusel tore ja lahe inimene, kellest tegelikult ei sõltu midagi. Ja just selline Ela Tomson loomeliidu ja kontrakultuurikeskuse hinnangu põhjal on. “Ta kuulab kultuuriinimeste mured ära, aga sealt ei liigu midagi edasi,” leidis Aru. “Saab oma 30 tonni (30 000 krooni, toim) kätte, aga kui palju ta reaalselt võitleb mingite asjade eest ...”
Tomsoni sõnutsi ei saa väita, et temast midagi ei sõltu ja ta midagi ei tee. “Ma olen päris mitu asja ette võtnud selle lühikese aasta jooksul, mis ma selles ametis olen olnud, aga võib-olla see Barbaruse keskus ei ole seda tunda saanud,” pareeris Tomson süüdistusi.
Küll on tiitliga pärjatu päri, et on enda poole pöördunud alati ära kuulanud ega ole kedagi ukselt tagasi saatnud. “Ehkki igaüks arvab, et kui ta tuleb ja räägib, et ta tahaks seda, teist ja kolmandat, siis kohe järgmisel päeval nii ongi, aga see ei saa ju nii olla,” selgitas Tomson.
Omistatud tiitlitega, mille jagamine võiks Aru väitel saada iga-aastaseks traditsiooniks, kaasnevad materiaalsed hüved. Nummi saab kannu võrra rikkamaks, tropp aga pälvib pudeli absinti. “Troppidel oleks küllalt põhjust absinti juua ja mõelda viiraltlikult,” põhjendas Aru meenete valikut ja jaotust.