/nginx/o/2010/11/12/465279t1h3aa7.jpg)
Pärnumaa arvamusliidrite lõuna jätkub paneeldiskussiooniga teemal "Pärnumaa võimalused ja väljavaated".
Osalevad ettevõtjad Rein Kilk ja Enn Rand, sotsiaaltööõppejõud Valter Parve ja Endla teatri direktor Ain Roost. Diskussiooni ohjavad Kalev Vilgats ja Kaupo Meiel Pärnu Postimehest.
Pärnu Endla teatri direktor Ain Roost: Mul on hea meel, et Pärnu Postimees seda traditsiooni juba teist aastat jätkab.
Kui nimetan Pärnumaad, mõtlen Eestit, ja vastupidi. Vanavanemate muinasjutte lapselapsed enam ei kuula ja kuule, sest põlvkonnad elavad eraldi. Tänapäeva lapse jaoks on ka Barbie ja Ken juba moest väljas. Mina oma lapselapsega jään tihti vestluses kidakeelseks, sest ma ei tea, kes on Pokemonid ja teised sarnased tegelased. Samal ajal tõstab mu tuju, kui seesama väikemees haarab riiulist malendid ja kutsub papa mängima. Arvan, et kõik pole kadunud.
Võib-olla sellepärast hoian nii väga kinni maatükist, mille nimi on Eestimaa, sest kogu maailmas on see ainukene koht, kus saab õppida eesti keelt eesti keeles, saab teha eestikeelset teatrit. Kõike muud võib siin juba nüüd teha ka inglise, araabia või hiina keeles. Tänu sellele, et elame kehvas kliimas ja meil on kehv sotsiaalabi süsteem, pole meie profisportlased veel neegrid ja ehitajad soomlased. Nendesamade eestimaiste tööliste tulemist ehk maksudest jagatakse riigis ümber raha kooliõpetajatele ja kultuuritöötajatele. Peaksime endale täpselt aru andma, kust tuleb raha, millega meie supikaussi täidetakse. Meie omavaheline sitikate sõda võimu ja vaimu vahel, puudutagu see linnaorkestrit või muud sarnast, ei too kahju kellelegi muule kui meile endile.
Roost: Meie postmodernistlikus ühiskonnas valitseb arvamuste, uskumuste ja ideoloogiate paljusus, mis esindab vastuolulist ideede maailma. See julgustab tegutsema, nagu mina oleksin maailma naba.
See on kahjuks meie karm olevik. Milline tuleb tulevik? Selleks, et näha kaugemale, on aeg-ajalt kasulik silmad kinni pigistada ja lahti tehes paistab maailm tükk maad väiksem. Arvan, et tulevik on turvalisem, kui suudame genereerida ideid ja neid maailmale maha müüa. Õpetada õpetajaid, väärtustada oma mõtlejaid. Arvame, et turismis ja kultuuris on Pärnumaa tuleviku mõte. See võib tõsi olla.
Kui Pärnumaa väljavaated ja võimalused on kultuur või turism, siis milline? Mina ei tea. Mis kuradi pärast peaks kümned ja sajad tuhanded külalised tulema siia pilvealusesse lepavõsasse sääski söötma? Kas sellepärast, et oskame maailmas kõige paremini vihtuda kaerajaani?
Idee ehk võti on kõige olulisem. Mis on meie Nokia, mida meil pole? Mida meilt ollakse valmis ostma?
Roost: Olen veendunud, et meie tulevik on haridus ja haritus. Peame looma siin Pärnumaal tingimused, et meie president ei peaks käima, loosungid seljas, maailmast andekaid koju kutsumas. Et andekad saaksid ja tahaksid siin luua.
Me teame kõik, et valgus tuleb Idast. Tänapäeval tuleb seda üha rohkem ja vana hea Euroopa veedab vanaduspõlve enda loodud vanadekodus. Geograafiliselt asume valguse ja vanadekodu vahel.
Võiksime olla rahulolevad vanaisad, kellele lapselaps males ära teeb, kas või iPodi kaudu.
Rein Kilk: Olen siin üks väheseid, kes ei saa riigi käest palka, pean seda ise välja teenima. Oleksin pidanud tööriietega tulema, aga vahetasin sadamas riided ära, panin lipsu ette.
Kilk: Mida me saaksime Pärnu jaoks reaalselt teha sel aastal? Kas me jõuaksime seda teha, mida Ain rääkis - turiste sisse tuua? Peame mõtlema, et jube hea on vaadata siin saalis ajupotentsiaali, aga ärme laseme seda talvel lumme kõrtsi kõrval. Peaks midagi praktilist välja mõtlema. On see mingi üritus - mõtleme välja! Kiire on, kell kolm peab plats puhas olema siin teatris. On meil mingi võimalus? See on minu ettepanek.
Toomas Kivimägi vastus: Arvasin, et Rein on nii suur ettevõtja küll, et suudab ka järgmisel aastal Pärnus leiba toota.
Kilk: Kinnitan teile, et Pärnus jääb tootmine püsima, toome siia uue tootegrupi sisse, hakkame Pärnus küpsetuspulbreid tootma. See, mida härra linnapea mulle ütles, selle kannan ette nädala-kahe jooksul.
Kaupo Meiel: Ütle, Rein, miks seni ei ole midagi välja mõeldud?
Kilk: Ülejäänud maailm on siiani kriisis. Küsimus on selles, et ressurss on meil üks ja peame Eestiski võitlema ühe ja sama raha pärast. Ma näen, et Pärnu potentsiaal on palju suurem kui Tartus, kus ma ka tegutsen. Tahan, et Pärnus läheks asi käima. Pärnu 20 kilomeetrit liivaranda on sellel maal Narva-Jõesuu kõrval ainukene unikaalne võimalus, midagi teha pole, kasutame seda maksimaalselt. See on minu mõte. Katsume raha, mis Eestis uitab, siia linna tõmmata.
Peeter Raidla: Aga vasta ise sellele küsimusele: mis see on, mida me otsime?
Kilk: Te teate oma hiilgava mõistusega, et mina ei oska öelda, kuidas Singapuri või Hongkongi teha. Arvan, et esimese asjana peaksime taastama Pärnu suve glamuuri, see on kadunud. See oli üheksakümnendatel aastatel. Pärnu on koht, kus suvel peab olema teatud aja. See raha kuulub Pärnule, tahaks ise ka sellest osa saada. Taastada mingid üritused ja teha juurde neid, kus peab kohal olema.
Valter Parve: Ma jätkaksin glamuuri pealt. Aitäh, et Ammende villas näeb väga eksklusiivset näidendit. Usun, et selle maja õige kasutamine võib olla osa glamuuri taastamisest.
Aga miks peaks Euroopa ja Eesti tahtma Pärnut märgata? Pärnu linna põhimääruses on kirjas, et oleme kuurortlinn ja peame lähtuma inimeste parematest huvidest ja vajadustest.
Huvitav, kuidas juhid teavad, et tegutsetakse just nende inimeste vajaduste järgi? Pahatihti see nii pole.
Mulle meenub, et Pärnu linnavolikogus oli 2008. aasta suvel teemaks paremkalda mürarikka sadama ära viimine muuli juurde. Mina tookord pärnakana küsisin, kus on selle nõupidamise protokoll, mida tehti Vana-Pärnu inimestega? Seda polnud.
Kasutan juhust ja küsin härra Kilgi käest: kui tookord oleks Vana-Pärnu inimestega nõu peetud ja nemad oleksid vastanud, et sadam on oluline, aga palun tehke meile üks müratõkkevall. Kas seda oleks ehitatud?
Kilk: Kindlasti.
Parve: Seda on rõõm kuulda. Poliitikud võiksid rohkem uskuda, et ärimehed pole vaenlased ja nad on koostööaltid.
Aga kaks ja pool aastat on mööda läinud. Neljapäeval jõuab volikokku eelnõu Pärnu jõe kallaste detailplaneeringute kohta. Kas selles seletuskirjas on mõni viide aruteludele asjaga seotud huvigruppidega? Äkki keegi linnavalitsusest oskab öelda?
Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius: Kas härra Parve käis planeeringu avalikustamisel? Seal oli hulk inimesi ja jäi üles mitmeid erimeelsusi, aga need said viimase kuuga lahendatud. Kõik said sõna, said kaasa rääkida ja need, kes olid vastu, said oma argumente põhjendada. Leidsime neile vastuväidetele lahendused.
Mark Soosaar: Oleme siin visioonikonverentsil, väga hea, et see planeerimiskoosolekuks hakkab muutuma.
Peame mõtlema ambitsioonikalt ja suurelt, kui tahame, et Pärnumaast asja saaks. Kui hakkame siin klaarima vanu asju, ei jõua me kuskile.
Parve: Käisin tänaval küsimas, mida inimesed tahavad, et Pärnus paremaks muutuks. Esimene mees, kellega rääkisin, ütles, et ta harrastuskalurina tahaks, et saaks oma paati vees hoida. Sellepärast küsisingi, kas huvigruppidega on räägitud. Avalik võim peaks küsima arvamust nende käest, keda otsus puudutab, ja kaasata nad otsustamisse.
Ettevõtja Enn Rand: Turismiga Pärnus ja maakonnas olen kokku puutunud ligi 20 aastat, teine minu valdkond on loomakasvatus.
Jagan Kilgi arvamust, et Pärnus on Eesti üks suuremaid potentsiaale, kui Tallinnast kõrvale vaatame. Meri tõmbab alati rohkem investeeringuid. Kunagi Tõstamaa vallavanem ütles, et Tõstamaa vallal on vähemalt meri, Koongal pole sedagi. Ma ei tähtsustaks üle meie liivaranda, vaid pigem panustaks kogu maakonnale, kui tahame turiste siin hoida kauem kui paar päeva.
Rand: Kui ma viimase 20 aastat, mis ma turismis tegelnud olen, pooleks jagan, on mul tunne, et viimasel kümnel aastal elu kergemaks ei ole läinud. Turiste on rohkem ja neid tuleb veel, aga konkurents on viimasel kümnel aastal nii tihenenud, et inimesi võib tulla palju tahes, kogu aeg tekib uusi restorane, kohvikuid, võõrastemaju.
Kogu aeg tuleb pakkumisi, üks trumpab teist üle. Kõige populaarsem on romantikapakett, mis ammu ei tähenda romantikat, vaid võideldakse selle eest, kes suudab odavama pakkumise teha. Kogu romantika on vähem raha.
Rand: Sügisel ja talvel näeme vaid dressides inimesi. Nad on puhkajad, kes tahavad värsket õhku - see on meie turism.
Olen loomakasvatusega lapsest saati seotud. Mu talu on Pärnu maakonnas ja see on mu südameasi. Saatus on tahtnud, et selles külas rohkem elanikke ja talusid pole ja siis pean selle külaga jändama, see on minu missioon. Räägin Kõpu külast, mis on Audru ja Tõstamaa piiril asuv lahe koht.
Rand: Eestis jagab paar organisatsiooni eurotoetusi, peamine on PRIA, aga nende jaotamisel valitab usaldamatu õhkkond. Tuleb anda pool toetusrahast otse ettevõtjate kätte, kes maal elavad. Praegu peab see talunik tegema konkursi, võtma hinnapakkumised, aga sealt ei pruugi parimad firmad välja kooruda. Ise ta ei tohi praktiliselt midagi teha, aga normaalses talus on sulased ja peremees ise valdab teemasid. Ma soovitan, et mingi osa toetustest läheks otse talumehe kätte, sest siis näeme sellest poole rohkem kasu.
Parve: Kas tuleks linn üles vuntsida nii, et ta oleks atraktiivne võõrastele, või pigem teha enda omadele mugavaks?
Rand: Siseturism on praegu nii lahja ja toetusi antakse selleks, et välismaalasi siia meelitada. Kõige lähem turismiraha asub meil Soomes.
Maal on elu väga raske, et kopikaid kokku ajada. Kui eurotoetust ei tule, ei tasu maal midagi investeerida.
Peeter Raidla: Kui Kilk toob oma väikeste laevadega turistid siia, Roost toob nad teatrisse ja sealt rändavad nad Ennu tallu, siis kas selline kett on mõeldav, kas või vaid unistustes? Kas tunnetate linna ja maakonna koostööd?
Kilk: Minul pole suurte ideede vastu midagi, mõte jookseb mitu kilomeetrit mu kehast ees. Peame võtma konkreetsed asjad, mida ära teeme. Kas või meenemündi mõte. Sellega on ainult see jama, et kui lähen koju ja seal leitakse see poolik münt, olen teolt tabatud - kohe teatakse, kus ma käisin! Aga mõte ise on kihvt.
Meie potentsiaal on Riia. Peame Riias müügitööd tegema, võib-olla koos linnaga, kirjutama europrojekte. Toome lätlased siia, jube palju on seal rikkaid venelasi.
Kilk: Prooviks Pärnus mingiks ajaks koos midagi teha. Kui ma ütlen Kivimägile, et suru Viisitammel kätt, siis ma ei tea, kas ta suruks. Ühendame jõud - see on minu mõte!
Pärnu abilinnapea Annely Akkermann: Meie teema on Pärnumaa võimalused ja väljavaated. Alustaks uuesti glamuurist, mis minu jaoks tähendab sõnana tippkvaliteeti. Mulle sellepärast meeldib Rein Kilk, et kui ta siia ettevõtte tegi, pakkus ta tippkvaliteeti.
Miks meil ei võiks olla iluoperatsioonid tipptasemel, kui oleks Pärnus selline keskus. Või südameoperatsioonid, neeru- ja kopsusiirdamised. Inimesed saaksid siin nädalaid taastuda.
Miks on nii, et Pärnust pole majandusinimeste hulgas kedagi maailma tipus?
Kilk: Eks me sinnapoole püüame, ega palju olegi jäänud, paarkümmend aastat või nii.
Väga hea mõte, olen ilukirurg Peep Preega rääkinud operatsioonide võimalusest.
Pärnu linnavolikogu aseesimees Jüri Kask: Võiksime Pärnusse tuua mahakantud sõjalaeva Vambola. Kui jäämurdja Suur Tõll oli Pärnus, väitis kapten, et just Pärnus on sellel laeval kõige rohkem turiste käinud.
Härra Kilk, kas see laev mahuks teie kaile?
Kilk: Tõll tõi meile 20 000 külastust ainuüksi jäämurdjale. Kurat, nüüd hakkab neid ideid nii palju tulema!
Minu ettepanek tookord oli Tõll Pärnusse jätta ja korda teha. See on hea mõte tuua üks Eesti ajalooga seotud alus kesklinna kai juurde.
Kask: Mul on neid ideid veel, ma ei tea, kas viitsite kuulata. Pärnus ei ole ühtegi ohvitseride kasiinot, Ammende villa Eesti ajal seda oli.
Kilk: Kasiino tähendus eelmise Eesti ajal oli midagi muud kui tänapäeval. Aga laeva võiks ära tuua ja sinna teha vana aja mõttes ohvitseride kasiino.
Roost: Arvan, et ühistöö on võimalik, aga selleks on vaja õige turist kätte saada. See, kes pregu käib taastusravikeskusest mööda, käib nii suure kaarega, et jõuab vaid turuhooneni.
Mõte hakata midagi koos tegema ja ära leppida on hea. Ikkagi viskan küsimuse õhku: mis see on, mis toob turisti siia? On tore, et sa, Rein, küpsetussegude tehase teed, aga see ei too meile siia ühtegi turisti. Peame otsima üles asjad, mida mujal pole. Glamuur tuleb ise, kui sa, Kilk, hinnad Ammendes alla lased.
Kilk: Hinnad on juba alla lastud.
Kilk: Aga tuletame vanu aegu meelde ja proovime midagi koos teha. See saalitäis inimesi, kes siin on - teeme midagi koos. Me kõik tahame kuulsust saada, proovime siis juba see suvi midagi teha.
Riigikogu liige Trivimi Velliste: Ain Roost ütles, et Aasia on ärganud, ja see on tõsi. Neil on kõige suurem riik Hiina ja kui mõtleme kõige jõukamale osale Hiina rahvast, keda on kümme protsenti, on see hiigelsuur turg. Kas me ei peaks õppust võtma saarlastelt, sest Saaremaal on hiljuti üles tõstetud loosung, et olgem saarlased, aga saagem ka aasialasteks, kui nad alustasid hiina keele kursustega. Äkki meil on Pärnuski vaja aasia kultuuri keskust?
Kaupo Meiel: Ma jätaks selle retooriliseks küsimuseks.
Muusik Andrus Kallastu: Sõnavõtte kuulates tundub, et meil pole ideid, aga teisest küljest - kui on, suhtume nendesse irooniliselt. Kuidas luua süsteem, et ideid väärtustataks?
Toomas Kivimägi: Ideid loomulikult väärtustatakse, aga ei maksa arvata, et iga idee on väärtus.
Täna on vähe räägitud töökohtadest. Kui kõik räägivad, et impordime uusi töökohti, on minu seisukoht, et ennekõike tuleb panustada neile, kes on end siin juba tõestanud. Pärnu linnas ja maakonnas loovad uusi töökohti suuremas osas need, kes siin juba on. Neil ettevõtjatel on piisavalt tarkust, mida uuesti ellu rakendada.
Minu sõnum on, et ennekõike panustame nendele, kes siin on.
Mina linnapeana unistan samalaadsest laulufestivalist, nagu on Jurmalas. See ongi glamuur, otse loomulikult me ei saa oodata, et esimestel aastatel suudame midagi samaväärset teha, kuid Pärnu oleks laulufestivaliks ideaalne paik.
Enn Rand: 20 aastat turismis on tõestanud, et soomlased on meid üles vedanud ka muudel elualadel. Venelased võib-olla veel tulevad appi oma rahaga, aga mina panustaks vähemalt järgmised viis aastat põhjanaabritele.
Tegelikult on piisavalt jama seis.
Valter Parve: Väga hea mõte tippkvaliteedi poole püüelda igas mõttes, ka linnavalitsemise mõttes.
Ain Roost: Ma ei julge Reinu poole enam vaadata, ta mõtted on kaks kilomeetrit eespool, aga ma haaraks kinni tema ideest, et teeme midagi ära. Mu vanaisa ütles, et raske on elus vaid pükse üle pea jalga ajada, kõige muuga saavad inimesed hakkama. Saame siis hakkama ja otsime neid koostöökohti.
Kalev Vilgats: Mõttevahetus ei jää seisma, sest 27. novembril on Pärnumaa kutsehariduskeskuses Pärnumaa kodanikuühiskonna viies konverents ja seal läheb arutelu enam-vähem samas võtmes edasi.
Paneeldiskussioon ja otseülekanne on lõppenud.