Pärnu pakasepõlgur: pole veel nii külm, et särk selga panna

Kui ülejäänud inimesed on silmini kinni nööbitud, siis pärnakas Kuldar Lepp on end viimase seitsme aastaga nii kangeks meheks treeninud, et ei kanna üleriideid isegi kõige käredama pakasega.

Praegune pakane pole 19aastase külmatrotsija meelest veel mingi põhjus, et spordisärgile vähemalt kampsungi peale tõmmata.

Täna, kui ilmateenistuse koduleht näitab valdavalt alla 20 miinuspügalaga temperatuurinäite ja normaalsetel kahejalgsetel on õues raske hingatagi, liigub Kuldar ringi oma tavalises rõivastuses: maikas ja lühikestes pükstes.

Ainsad talveoludele vastavad elemendid on saapad, kuid mütsist-sallist, pikkadest säärevarjudest ega jopest pole mõtet selle noormehe puhul rääkida, neid Kuldar ei tunnista. Õhukesed sõrmikud on küll taskusse pistetud, ent kätte pole ta kindaid sel talvel veel pannud. Saapadki tõmbas varba otsa alles eile.

Kuni viie külmakraadini kõnnib Kuldar õues lahtistes sandaalides ja sealt edasi tossudes. Spordikäimad vahetas ta saabaste vastu põhjusel, et tossudega oli oht ninali käia.

Millal oleks aga põhjust katta ihu mõne napist särgist toekama hilbuga, ei oska jäämees öelda. Kampsuneid tal näiteks polegi. "Viskasin need eelmisel aastal kõik minema, sest ma ei kanna sooje riideid nagunii," seletab Kuldar. Jopesid ripub tal kapis isegi kaks, aga nende selgapanekuks peaksid ilmaolud võtma äärmusliku suuna. "Ma pole jopet põhikoolist saadik kordagi kandnud," avaldab Kuldar.

Ahhetuse peale, et kuidas ta ometi nii suudab ja talub, vastab noorsand stoiliselt: aastatepikkune enesedistsipliin. "Mulle meeldib väga, et lõpuks normaalsed külmakraadid tulid. Ma tunnen end praegu õues täiesti mõnusalt," kinnitab ta.

Soe detsember mõjuski Kuldarile pigem halvasti: noormehel oli siis kogu aeg palav!

Kuldar on enesega aastaid teadlikult eksperimenteerinud ja külmale vastupidavus on aina kasvanud. Tal poleks midagi selle vastu, kui meedikud tema fenomeni lähemalt uuriksid.

Peale poolpaljana käimise võtab Kuldar jääveedušše. "Ma isegi ei mäleta, millal ma end viimati leige või sooja veega pesin," ütleb ta ja kahetseb, et pole tänavu veel jõkke ujuma jõudnud.

Viirushaigused Kuldarit ei kimbuta, samal ajal põeb ta astmat. Tõve tekkepõhjuseks peab ta kunagist ahelsuitsetamist.

Kuldarist sai suitsumees juba viieselt. Viiendasse klassi jõudnud, tõmbas Kuldar kaks pakki päevas. Umbes siis lõigi tal välja astma ja poiss jättis suitsetamise maha ega ole enam selle pahe juurde naasnud.

Alkoholi pruugib noormees harva ja muid mõnuaineid ei tunnista. See tähendab, et enne õueminekut ei lähe tal kurgust alla grammikestki külmarohtu.

Vammustes kaaskodanike kõõrdpilgud – ja need saadavad Kuldarit pidevalt – asjaosalist ennast ei häiri. Solvangud ja märkusedki jooksevad tal mööda külgi maha nagu külm.

Pärnakas väidab, et ei käi talvel suverõivastes tähelepanu saamiseks, vaid et oma piire ja taluvust proovile panna. "Mind ei huvita, mida inimesed arvavad. Mina end kellegi teise pärast muutma ei hakka," teatab Kuldar, kelle pakase väljakannatamise rekord pärineb üle-eelmisest talvest. Kuldar lõhkus siis ühel tuisusel päeval niisketes õhukestes riietes õues üheksa tundi puid, aga miskit muud peale karastava kogemuse saamise ei juhtunudki.