Parimat pala eurooplaste mõtlemisele pakkus Wikilekke kaudu teatavaks saanud jänkist diplomaadi raport sellest, et Kasahstani peaminister käis ööklubis, tarbis alkoholi ja vihtus 20 minutit üksinda põrandal tantsida … oma abikaasaga! Milline infopärl elunautijaile ja moraalijüngritele Läänes, keda on harjutatud pidudega Berlusconi stiilis! Parajalt üle pakkudes võib ka sealses poliitikas leida märksa tervemaid noote kui Euroopa omas või transatlantilises. Kas või konverentsi korralduses.
Kasahstan sai õiguse selleks – esimese n-ö ida ja ekssovetimaana, enne Venemaad jne – neli aastat tagasi. Seis oli troostitu, sest Moskva oli OSCE tegevuse blokeerinud 2001. aastal, kui New Yorgi tornmajade ründamine avas Kremlile võimaluse liiduks George Bushiga. Et USA-l oli vaja platsdarme tegutsemiseks Afganistanis, võis Moskva rahulikult “unustada” oma sõjabaasid sinna, kust ta just oli lubanud need ära tuua. Kuna tegu oli president Boriss Jeltsini lubadusega teistele presidentidele, käisid 2000-2009 koos vaid välisministrid, kes iga kord lükkasid n-ö lõppotsuse tegemise järgmisse aastasse.
Suurriigi kandidaat Kasahstan aga otsustas oma juhi Nursultan Nazarbajevi autoriteeti kasutada selleks, et teha lõpp tühiloksumisele ja tuua poliitika tippotsustajad uuesti välja. Mullu hakkas Kasahstani selles toetama Prantsuse president Nicolas Sarkozy.
Nii oligi maailm sensatsiooni lävel – Ak Orda (Kasahstani kunagine nimi) khaan (Astanas on ka muljet avaldav Khan jurta, mis osutus seest ülimodernseks kaubamajaks) võib lahendada Lääne ja Ida tsivilisatsiooni konfliktid, ent nii ei läinud. Peapõhjuseks oli kindlasti USA uus reset-poliitika, mis tähendab praktikas silma kinni pigistamist kõigi Venemaa viimaste aastate pattude peale. Lootes vastutasuks saada investeeringuid Venemaa majandusse, et niiviisi oma kriisis olevat majandust turgutada.
Vaatamata Astana avalikele ponnistustele olla sõltumatu Venemaast ja veelgi rohkem Hiinast, loobus Barack Obama Nazarbajevi toetamisest. Veel NATO tippkohtumisel Lissabonis anti teada, et riigisekretär Hillary Clinton läheb visiidile Kasahstani, Kõrgõzstani ja Usbekistani ja osaleb selle käigus Obama asemel OSCE tippkohtumisel. Selle peale loobus minekust Sarkozy, kelle kohalolek võinuks veel midagi uut sünnitada Armeenia-Aserbaidžaani konfliktis.
Eemale jäi Moldova president, kui kadus lootus nõuda põhidokumendis Venemaa vägede väljaviimist. Astanas endas toimunu aga ületas kõik kardetu: Venemaa president Medvedev, kes rääkis niigi tagasilükatud Euroopa uue julgeoleku arhitektuurist à la Kreml, läks kõnepuldist otse lennuväljale.
Teisel keskpäeval kadus välisminister Sergei Lavrov, ehkki lõppdokument oli alles pooleli. Heakskiidu sai kõigest kolmeleheküljeline dokument, kus vahest olulisem kinnitus on, et keegi ei saa mingitki OSCEga hõlmatud osa pidada oma “mõjusfääriks”. Lubatakse tugevdada tööd “olemasolevate konfliktide lahendamiseks”, mis mõistagi on ümmargune väide 11 aasta taguste lubaduste-kohustustega – siit lahkume kahe, siit kolme aastaga jne.
Muide, Euroopa Liidu juht Herman Van Rompuy rääkis “lootusetutest konfliktidest” ja USA esindaja süüdistas tippkohtumise nurjumises avalikult, kuigi kaudselt Moskvat. Kasahstani rivaal piirkonnas Usbekistan, keda esindas välisminister, keeldus laialivalguvat lõppdokumenti üldse toetamast.
Võib pidada sümboolseks, et Astanad eiranud ja Afganistani läinud Obama sai seal korraliku ninanipsu, sest sealne president Hamid Karzai lihtsalt ei ilmunud temaga kohtuma. OSCE juhtimise aga võttis üle Leedu, kes saab loota kõigest 56 välisministri kogunemisele.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2010/12/08/480515t1h8cbd.jpg)