Kommentaar: Aafrika üllatab ja ehmatab

Toomas Alatalu. Foto: PP

Läinud nädala alguse uudised Aafrikast olid paljutõotavad, sest Lõuna-Sudaanis toimus nädalapikkuseks planeeritud rahvahääletus, mis viib uue riigi tekkimiseni. Ehkki pärast korduvaid sõdimisi, aga lõpptulemusena tsiviliseeritud ja rahvusvaheliselt aktseptitaval moel ehk välisriigi sõjabaasi abita. Nagu on kombeks olnud Venemaa impeeriumi äärealadel.

Ehk nii, nagu käis asi Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ning jätkub Transnistria ja tegelikult ka Mägi-Karabahhi ümber (viimasena mainitud juhul asub nii-öelda toetav sõjabaas Armeenia territooriumil).

Jutt sai Lõuna-Sudaanist kiiresti Kaukaasiasse üle viidud põhjusel, et Kremli propagandaaparaat kasutab kõiki võimalusi, üritamaks õigustada oma sõjabaasil tegutsenud ja tegutsevat separatismi. Kohe läks lahti väitmiseks, et nagu oli Abhaasial - Lõuna-Osseetial õigus iseseisvuda, on seda Lõuna-Sudaanilgi. Ja et küllap saab Lõuna-Sudaanist Abhaasia - Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustaja.

Enamgi: Kremli ametlik sõnastus Kosovo kohta möödunud aasta novembrist saadik kõlab: ”Ise end sõltumatuks kuulutanud Kosovo” (seda kuuleb teleekraanilt ja vastav tekst jookseb uudisteribalgi). Formaalselt võttes kordab Kreml Serbia teksti Kosovo kohta. Sealjuures on Serbia kinnitanud soovi saada Euroopa Liitu, mille enamik riike on tunnustanud Kosovot iseseisva riigina. Venemaa aga tahab viisavabadust ELiga, andes samal ajal märku, et peab Kosovot, millega enamik EList suhtleb ja mis niikuinii ühineb ELiga, paariaks!

Meie loogika ütleb, et enne kui Kreml ei lõpeta Kosovo diskrimineerimist, ei tuleks temaga üldse viisavabaduse ega muudel teemadel rääkida.

ELi suurtes pealinnades aga mõeldakse teisiti ja jätkatakse Kremliga suhtlemist ehk aktsepteeritakse rahumeeli Kremli väljaelamisi Kosovo arvel ja sõna otseses mõttes vastutegevust ELile seal. Kuigi on ilmne, et Moskva testib, kui kaugele lubab lääs tal minna, kestab väikeriikide alandamine. Ikka ja jälle tuleb Moskva uute nõudmistega, mille maksavad kinni ta väikesed naabrid. Nii on olnud ja karta on, et nõnda jääbki.

Hea seegi, et läinud nädala teine pool tõi selgelt esile Euroopa suurriikide enda poliitika sisu. Pean silmas riigipööret Tuneesias, kus kukutatud diktaator üritas pageda emamaale ehk Prantsusmaale, ent ei saanud luba ja maandus lõpuks Saudi Araabias.

Päevapealt hakati kõikjal rääkima, et samad sündmused võivad lahvatada Marokos, Alþeerias, Liibüas, Egiptuses ehk kogu Aafrika põhjarannikul, kus kõikjal on võimul 30-40aastane diktatuur. Seda paljus tänu ELi suurte toetusele. Aga nendes mängudes peavad kaasa lööma väiksemadki: mõni ehk märkas Andrus Ansipi novembri lõpu reisi Tripolisse ehk kiviviske kaugusele Tuneesiast.

Mõtteainet on kuhjaga. Just Nicolas Sarkozy vedamisel loodi kolm aastat tagasi Vahemere maade liit, kuhu ühelt poolt kuulub EL ja teisalt kuuluvad Vahemere lõunakalda … diktaatorid.

Viimasena nimetatute ümberkasvatamise, õigemini vastavate lootuste vastu poleks midagi, kui see poleks toimunud ega toimuks EList itta jäävate riikide ja rahvaste elik Valgevene, Ukraina, Moldova, Georgia, Aserbaidþaani, Armeenia (= ELi idapartnerlus) ja Kasahstani, Türkmenistani, Usbekistani, Tadþikistani ja Kõrgõzstani arvel! Idas pole ju Vahemere liidu laadset raha ja abi jagavat organisatsiooni. On vaid Rootsi ja Poola juhtimisel enne Vene-Georgia sõda kokku saadud ebamäärane Idapartnerlus.

Läinud aasta lõpp avas ELi ladviku kümneaastase venitamise (”Kesk-Aasia diktaatorid on hullemad kui Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse omad”) tagamaad. Nimelt vajavat Idapartnerlus sõpru (Friends of Eastern Partnership) ja nimekiri oli kähku olemas: USA, Venemaa, Kanada, Jaapan, Norra. Elik naaber ja ülejäänud kaugelt.

Võta Moskva sõbraks ja saad abi! Tüüpiline nüüd juba euroopaliidulik jaga-ja-valitse-reset-poliitika.