Velly Joonas: Olen tahtnud elada lihtsat, loomulikku elu, kuulsuse asemel otsinud muid väärtusi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kunstnikuande ütleb Velly Joonas endal veres olevat, rääkides õlimaali “Taasiseseisvumispäev” loomeloost ja sellel väljendatud mõtetest.

FOTO: Ants Liigus

Küünlakuu päikeses silmipimestavalt kiiskavate lumelagendike keskel kõlab Vahenurme koolis tunnikell, pakase suhtes ükskõiksed paiskuvad vahetundi ja muusikaõpetaja Velly Joonas tõuseb klaveri tagant.

Krõbeda pakasega teevad külavahel liikumise mõnusaks vildid ja läkiläki, Vahenurme lasteaia-algkooli muusikaõpetaja, laulja Velly Joonas avab pildil ust Vaheka seltsimajja, kus tal on üleval kümmekonnast õlimaalist näitus.

FOTO: Ants Liigus

Kolmandasse veerandisse jõudnud 2010/2011. õppeaastal on laulja ning kitarristina tuntud Velly Joonas ligi 40 mudilase ja õpilasega Vahenurme lasteaias-algkoolis asendusõpetaja, kes elu keerdkäikude järel sellesse Halinga valla külakohta endale katusealuse ja töökoha leidnud.

Roki- ja folgilavadel läinud sajandi 70ndatel ja 80ndatel kogu Nõukogude Liidus oodatud laulja, igavene hipi, nagu tema välimust silmas pidades öeldi, otsib toosama naine kuldsesse keskikka jõudnuna oma mina luuletades, maalides, kitarri tinistades. Rikkudes teadlikult lapsepõlves antud tõotust: ma ei ei hakka iialgi maal elama.

Mismoodi teie, tuntud laulja ja loomeinimene, paarisaja elanikuga Vahenurme elama sattusite?

Rikkused käivad käest kätte. Jäin Tallinnas koduta, elasin sugulaste-tuttavate ringis läbi neli korterit, lõpuks jõudsin Halinga valda.

Kuidas te siinse külakooliga kohanenud olete?

Hästi. See on väga armas kool, väike. Kõikidele lastele jätkub tähelepanu, aega.

Olen pärit väikesest kohast, Tõrvast, kus seitsmenda klassini käisin koolis mõisamajas, alles keskkooli ajal tuli maja laiendus.

Annate koolis ja lasteaias muusika- ja laulmistunde. Aga kellelt olete ise pärinud laulu- ja kunstiande?

Olen lastekodulaps, mind lapsendati. Kasuisa oli väga edumeelne, kuigi tal oli vaid neli klassi haridust, nägi ta maailma avaralt ja oli minu silmis professor, kuigi töötas Siberist asumiselt tulemise järel maaparandajana.

Isa otsis mulle õpetajad, sain maatüdrukuna muinasjutulise hariduse. Üks neist õpetajatest andis muusikat ja laulmist, õpetas tantse. Teine võõrkeeli, ajalugu. Loetud raamatutest teadsin suuri meistreid juba kaheksa-aastaselt. Vene keelt andis õpetaja, kes oli pärit Petrogradist. Nad olid kõik nagu haldjad, suured esteedid, nende õpetus ja suhtumine oli võrreldav 18. sajandi Prantsuse kodukooliga.

Nii et alus, millele oma maailmapilti hakkasite rajama, oli väga tugev?

Jah, need õpetajad olid väärikas eas prouad, 80 ringis.

Teie lahutamatu kaaslane on kitarr. Kes teile seda õpetas?

Ei keegi, mänguoskus kujunes iseõppimise teel, nagu mõistus võttis. Hakkasin kitarri õppima alles 20aastaselt. Praegune pill on kolmas.

Kolmas? Aga need kaks esimest?

Esimese kinkisin Rootsis ühe kiriku altarile, et jumal mängiks seda pilli ja tal läheks tuju paremaks. Teise pilli müüsin ära. Tunnen siiani süümekat, aga tollal käisin muusikakoolis ja mul ei jätkunud raha, et süüa osta ...

Kolmas on Tšehhi pill, sain selle vahetult rahareformi eel, maksis 60 rubla. See oli poes viimane kitarr, unustatud kaubanduskeskuse nurka – ju ta ootas seal mind. See pill on mul siiamaani, üle 30 aasta käes olnud, krihvid kulunud, kõlavärvid kokku lapitud. Kõik suuremad reisid on ta mul kaasa teinud, hea kerge üle õla võtta. Nii palju, kui suudan sellest pillist välja võtta, ma võtan.

Kitarri saatel olete esitanud Eesti luuleklassikute Ernst Enno, Artur Alliksaare, Marie Underi tekstidele loodud laule, aga kirjutate neid ka ise. Mis teid ajendab?

Eelmisel aastal mõtlesin, et jätan laulmise, kolm plaati on tehtud. Luulekogusid olen kirjutanud 20-30, aga ma ei oska neid kusagile pakkuda, leida trükkimiseks toetajaid. Aga laule olen teinud endale, rõõmuga. Ühel hetkel tuleb vaim peale ja nii need read ja viisid sünnivad. Üle 260 laulu olen kirjutanud, kasutan neist ehk 100. Midagi peab toimuma selle lauluga, et ta hakkaks särama.

Isa unistas, et tütrest peab midagi saama. Ta õpetas: ära võta puuda metalli ega tee sellest ainult nõela, see materjal tuleb mõistlikumalt ära kasutada. Ma ei tea, mida ta mulle praegu ütleks.

Olete professionaalne laulja. Kas unistasite lauljaks saamisest juba lapsepõlves?

Olin tippsportlane, aga suusatamise ja suusahüpetega tegelemise asemel tahtsin saada lavastajaks. Käisin Mikiverilt küsimas, kas saab seda ala õppida. Ta vastas, et selline võimalus on ainult vabakuulajana. Läksin siis Moskvasse GITISesse, üleliidulisse teatriinstituuti, aga kõik nägid minus lauljat ja mind võeti eksamiteta filharmooniasse vastu. Õppisin dþässi ja toas, mida üürisin, oli klaver. Seal hakkasingi seda pilli õppima, sest õhtuti ei olnud midagi muud teha, kesklinna minekuks kulunuks tund.

Aga ma olen muusika eest ka jooksnud. Joonas … jooksmine. Teistel aladel pole sellist sundi nagu muusikas: sa pead kontserdi ära tegema!

Harjutan enne kontserti ühte laulu kas või 100 korda, teen kas või üheksa tundi tööd päevas enne lavale minekut, et tulemus oleks täiuslik.

Laulutekstid, luuletused, mida kirjutate. Mis annab hoogu, et sõnad paberile jõuaksid ja sealt kitarri saatel esitatuna kuulajal hinge kinni lööksid? Nagu näiteks “Humalapuu”.

Ausalt öeldes: mul puudub lõpetatuse moment. Kõhklen liiga palju. Ühe kogu sünd võtab paar aastat. Need luuletused on nagu minu mälu, minu aeg. Need mahuvad sinna luuletuste sisse, on nagu gobelään, kootud kunstipärane piltvaip.

Ühes 1999. aastal avaldatud artiklis on mainitud, et Vene bändidega esinedes kujundas Velly Joonas endale seni püsiva välise imago: lühikeste juuste ja suurte prillidega, argielus pisut saamatu intellektuaali oma. Miks?

Intelligendi alge? Venemaal puudus selline nähtus, kes igale poole hiljaks jääb ega leia oma kohta. Selline alge muusikas. Aga ma ei ole moevooludega kaasajooksja, need juhivad inimese tõelistest väärtustest kõrvale. Muusiku eesmärk peaks olema kuulajaid rikastada.

Imetlesin noore ja algajana suuri isiksusi, nagu Georg Ots, Heli Lääts, Voldemar Kuslap, kellega olen esinemistel kokku puutunud. Nad on nii lihtsad inimesed, kuigi mina tundsin nende ees aukartust.

Ja maalimine? Üllatasite praeguse koduküla rahvast Vaheka seltsimajas hiljuti õlimaalide näitusega.

Maalid? See on veres. Südames olen armastanud kunsti, kõik minu maalid on tehnilised lahendused, ostingud, mis mind haaravad. Aga enda võimekuses kunstnikuna ma kahtlen, minu looming sünnib seestpoolt. Lapsena joonistasin palju, teised lapsed vedasid kõik pildid ära: need olid nii säravad, ilusad, huvitavad. Ka maalidest on jäänud mulle endale kehvemad, paremad olen ära kinkinud.

Vahenurme kooli direktor rääkis, et lapsed mõistavad teie õpetusel muusikat kui loomingut.

Mängin mälu järgi lastele klaverit. Lastele õpetan terviklikku nägemust muusikas, aga tulemuseni jõuab ajaga, võib-olla aastatega. Arvan, et meie põlvkonna lauljad teevad õigesti, kui nad lapsi õpetavad.

 Suurtele lavadele te enam ei kipu. Annate soolokontserte siin ja seal üritustel, nagu internetist selgub. Samast on paljud teie loomingu austajad leidnud info, et olete Vahenurme koolis tööl.

Vahepeal tundus mulle, et kõik tuhmub ajaga, ma ei laulnud aasta aega. See oli nagu peieteaeg, siis mõtlesin lapsepõlvelinnale Tõrvale.

Seal oli üks 80aastane dirigent, Mari Kull, tema on eeskujuks. Nii et vanus ei määra midagi ja ma ei kahtle, et inimene areneb elu lõpuni ja minu anne areneb ka. Siin, Vahenurmes on tehtud minu viimase plaadi “Väike ingel” laulud.

Ma olen tahtnud elada loomulikku, lihtsat elu. Lapsena vanaema talus pidin karjas käima, mulle tundus maaelu tohutult raske. Olin linnainimese mentaliteediga. Lubasin endale, et ma ei hakka iialgi maal elama. Nüüd olen seda lubadust murdnud.

Leian, et inimene peab väärtustama oma elu, sest see on nii lühike. Teen ainult seda, mis mulle meeldib, ja kunst on selleks parim väljund.



CV

* Sündinud 9. juunil 1955, laulja.
* Lõpetanud Tõrva keskkooli 1973, jätkas õpinguid Eesti ja Moskva filharmoonias.
* Kirjutanud üle 260 laulu, andnud välja kolm laserplaati oma lauludega, neist viimane 2010. aastal “Väike ingel”.
* Esinenud kontsertidel Eesti Raadio estraadiorkestriga, korraldanud autoriõhtuid.
* Asendab Vahenurme lasteaias-algkoolis läinud sügisest muusikaõpetajat.



Maie Joala, Vahenurme lasteaia-algkooli direktor

Oleme Vahenurme lasteaia-algkooli perega õnnelikud, et saame kolleegidena töötada Velly Joonasega. Loojatega koosolemine avaldab ka lihtsas inimeses peitu pugenud loomingulisuse.

Velly mitmekesisus, tema maailmanägemine ja alati imestav ja ilu näha püüdev olemus on meile innustav eeskuju. Oleme hakanud igapäevases elus nägema rohkem värve, helisid, lõhnu. Meie ühised kohvijoomised on pea alati läinud üle filosoofilisteks mõtete vahetuseks. Ka lastega vesteldes olen aru saanud, et õpetaja Velly on julgustanud lapsi kasutama oma loomingulisust.

Õpetaja on ärgitanud lapsi tunnetama helide võlumaailma, ise looma ning tundma rõõmu ja rahulolu muusikast. Samal ajal on Velly korraarmastaja ega lepi tahumatu käitumisega: kodused ülesanded peavad olema täidetud, õpilased õigel ajal kohal ning tunnis peab valitsema töine õhkkond.

Oleme Vellyle tänulikud, et ta nõustus meid aitama. Tean, et valiku tegemine ei olnud talle sugugi kerge.

    Tagasi üles