Looduslikud pühapaigad on kaitseta

Maausulised valutavad südant looduslike pühapaikade säilimise pärast.

FOTO: Henn Soodla

Taara- ja maausulisi ühendava Maavalla koja vanema Ahto Kaasiku sõnutsi on aastate jooksul paljud pärnumaalased tundnud huvi Maavallaga liitumise vastu, kuid jäänud kõrvale kohaliku koja puudumise tõttu.

Siinsete maausuliste koondumist kotta peab Maavalla juht oluliseks, sest just kohalikud inimesed tunnevad kõige paremini oma kodukandi pühapaiku ja saavad hoida neid hävimast.

“Oleme Maavalla kojas arutanud Pärnu koja asutamist ning uurinud kohalike maausuliste arvamust, kuid seni on asutamine jäänud julgete eestvedajate puuduse taha. Liikmeid oleks aga Pärnumaal küll,” rääkis Kaasik.

Maavalla koda ühendab viit maausukoda (Emajõe, Emujärve, Härjapea, Saarepealse, Viru) ja neis tegutseb juba praegu nii Pärnumaal elavaid kui siit pärit inimesi.

Niisiis, huvitujaid justkui jaguks, ometi pole huvi kojaks formeerunud. Kaasiku hinnangul on põhjus Maavalla põhimõttes, et koda ei saa asutada ülevalt alla, vaid selle teke peab olema kohalike inimeste ühise tegutsemissoovi ja väe väljendus.

Kõiki paiku ei tea

Sestap napib Maavallal teavet Pärnumaa looduslike maausupühapaikade hetkeseisundi kohta.

“Arhiiviandmeid on 19. ja 20. sajandist rohkesti, aga millised sealtkandi pühapaikadest on ohustatud, ei oska kahjuks öelda,” sõnas Kaasik. Ta lisas, et muinsuskaitse all on Eestis alla viiendiku ajalooliste andmete põhjal teada olevatest pühapaikadest. Pärnu maakonnas on muinsuskaitse all 39 pühaks tunnistatud paika.

Kõiki ülejäänuid ehk suuremat osa hiitest, pühadest kividest, puudest ja allikatest ähvardab teadmatuse tõttu kahjustamine või jäädav hävimine unustuse tõttu.

“Kuna looduslikel pühapaikadel puuduvad reeglina ainuomased välistunnused, on nende asukohtade kindlaksmääramisel sageli ainsaks abiks kohaliku vanainimese teadmised pärimusest ja vähetuntud kohanimedest,” tõdes vanem.

Viimastel aastatel on kordi meediakünnise ületanud maausuliste võitlus iidsete pühapaikade säilimise eest. Näiteks ponnistused hiiemägede nimel, kui sinna tahetakse midagi ehitada.

Pahatihti selgub aga, et muinsuskaitselisus pole pühapaikade püsimajäämise garantii.

“Näiteks avastasime hiljuti, et Audru valda Marksa hiiemäele on ehitatud eramud, hoolimata sellest, et see püha paik kuulub riikliku kaitse alla. Kui seal toimunut millegagi võrrelda, siis võib-olla sellega, kui Pärnu Eliisabeti kirik lõhutaks ning asemele ehitataks parkla või kohvik,” võrdles Kaasik.

Mõnikord kaitseb riik Kaasiku ütlust mööda üksnes väikest osa pühapaigast. Nii on Tori valla Muraka küla hiiest kaitse all kõigest üks kivi.

Pool eestlastest maausku

Peale selle kuulub teadmata hulk pühapaiku loodus-, mitte muinsuskaitse alla. Näiteks Mihkli hiietammik Koonga vallas.

Kaasiku sõnutsi oleks Pärnumaa koda tarvis juba seepärast, et hoida ära uued Marksa hiie juhtumid. Küsimus pole vaid kultuuri- ja looduspärandi ning põliste väepaikade kaitsmises. “Esivanemad teadsid, et pühapaika ehitamisel või selle kahjustamisel on tervisele ja mõnikord isegi elule hukutavad tagajärjed. Seda kinnitavad kümned kurvad näited lähiminevikust,” märkis ta.

Kaasiku kinnitusel on kohalike inimeste huvi ja tähelepanelikkus ning Maavalla koja teadmised-oskused mitmel pool Eestis hoidnud ära pühapaikade hävingu. “Kohalike elanike järelevalve on hädavajalik ka aardeküttide ehk metalliotsijatega “mustade” arheoloogide tõkestamisel,” lisas vanem.

Samal ajal toonitas Kaasik, et maausuline olla saab väga hästi ka ilma kojata – kas üksi või pereringis. “Kotta kuulumine annab küll vaimset tuge, võimaldab suhelda mõttekaaslastega ning muuta kodukandi vaimsuse põlisrahvale omasemaks, kuid meie tõekspidamiste ja tavade järgimiseks ei pea tingimata koja liige olema,” sedastas ta.

Lea Altnurme Tartu ülikooli usuteaduskonnast avaldas hiljuti andmed selle kohta, et eelmisel aastal tehtud avaliku arvamuse uuringu kohaselt tunnistab maausku 51 protsenti eestlastest

“Järjest enam saab viimasel ajal nähtavaks ka maausk. Levib arusaam, et see on meie põline, esivanemate usk. Nii arvab ligi viiendik eestlastest. Neist enamik “pidas pühaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgis võimalusel vanu rahvausukombeid” ja üldiselt pooldas seda väidet 51 protsenti eestlastest,” kirjutas Altnurme 20. märtsi Postimehes.

Usk taimede hinge olemasolusse on üks vähestest, milles eestlased Altnurme andmetel kohalikke venelasi edestavad (vastavalt 65 ja 48 protsenti). Seda võib võtta viitena meil levinud puudekultusele, mis tänapäeval sisaldab segu vanadest traditsioonidest ja uuest vaimsusest.

Tagasi üles