:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/04/26/565908t1hfa41.jpg)
Alustaks ehk sellest, et 21. aprillil helistas USA asepresident Joseph Biden Vladimir Putinile ja kutsus ta Ameerikasse, lisades, et ka president Barack Obamal oleks hea meel Putiniga kohtuda.
Kommentaar: Obama küpsetab Palestiinat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Formaalselt oli kõik korrektne, sest USA asepresidendi partneriks Venemaal ongi peaminister, ent kuna aruteluks pakutud küsimuste ring ulatus tuumarelvast Afganistani abistamiseni, oli selge: tegu on riikide esimeste meeste jutuga. Järelikult sai isegi “tarkadele” kohe selgeks, et just nimelt Putin ja mitte Dmitri Medvedev valitakse 2012 Venemaa presidendiks tagasi. Pisike Dima kukkus asjast lõplikult arusaanuna tantsima ja lubas kärmelt pärast ameti mahapanemist õppejõuna jätkata ...
Jutu peaiva on selles, et USA president eelistab end ja oma riiki tagaplaanil hoida seal, kus pole mõtet riskeerida. Sest tal on suurem eesmärk, mille nimel toimetatakse tasa ja targu. Eeskätt moslemite maailmas, kus Ühendriigid peaksid selle aasta lõpul oma väed Iraagist ära tooma. Liibüaski on Ühendriigid eelistanud algusest peale tegutseda Pariisi ja Londoni sabas – need langetavad uusi otsuseid ja Ühendriigid kõigest toetavad neid.
Obama valitsuse tipptunnid saabuvad aga peatselt, sest 22. mail peab USA Kongressis kõne – ja seda opositsiooniliste vabariiklaste kutsel – Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu. Asjatundjad peaksid mäletama, et mullu septembris läksid USA ja Iisraeli valitsuse teed taas lahku, kui juudid alustasid uute elamurajoonide rajamist okupeeritud aladel.
Ent praegu on kõigil silmapiiril uus september ja mälu korras, sest ... 23. septembril 2010 pidas Obama ÜRO peaassambleel kõne, milles ta pärast kokkuvõtteid Iisraeli ja Palestiina juhtidega peetud kõnelustest teatas kindlalt: kui tuleme aasta pärast siia tagasi, on olemas sõltumatu, suveräänne Palestiina riik. Mõistagi ei näinud toona keegi ette, et kolme kuu pärast prahvatavad moslemi revolutsioonid, mis toimuvad küll n-ö mujal, ent ikkagi puudutavad Palestiina riigi loomist.
Ehkki eestikeelsesse meediasse pole sellest jõudnud midagi, pole katkenud teist aastat – Obama võimuletulekust saadik – käivad ettevalmistused Palestiina riigi institutsionaalseks ülesehitamiseks. See on ametlik termin, mille raames näiteks eestlased õpetavad palestiinlastele e-riiki, diplomaatiat jmt. Pole katkenud tapmisedki, mida muu maailma teab paremini: ÜRO andmetel on septembrist peale hukkunud 34 ja saanud viga 169 palestiinlast, juute olla hukkunud kolm.
Tapmistega ollakse harjunud nii kohapeal kui võõrsil. Peamine on uue riigi ettevalmistamine eksisteerimiseks – asi, millest mõni teine riik ei taha midagi kuulda ja hoolitseb sellegi eest, et ülejäänud toimuvast midagi ei teaks – ja lootmine, et Obama sõna maksab. Palestiina peamees Mahmoud Abbas on koguni lubanud, et kui riiki ei tule, saadab ta kõik olemasolevad võimustruktuurid laiali. Sel juhul muutub Iisrael puhtalt okupeerivaks riigiks (praegu mängitakse nii, et on “okupeeritud Palestiina territoorium”, mida haldab Palestiina oma administratsioon) ja peab ise hakkama lahendusi otsima.
13. aprillil toimus Brüsselis Euroopa Liidu välisministri Catherine Ashtoni ja Norra välisministri Jonas Gahr Støre eesistumisel “Palestiina doonorite grupi” kohtumine, mille tulemusi Palestiina valitsusjuht Salam Fayyad hindas kui Palestiina riigi sünnitunnistuse kättesaamist. 300 miljoni euro eraldamise kõrval tühistas EL tollid Palestiinas valmistatud kaubale. Juunis on ette nähtud “doonorite klubi” tippkohtumine, kus peab tehtama järgmine kaalukas otsus, enne kui ÜRO peaassambleel hakatakse üksteisele tõtt tunnistama: kes aasta tagasi pani puusse, kes mitte. Tõe rääkimisest pääsu kohe kindlasti pole, iseasi, kui kaugele selle tunnistamisega minnakse.
Revolutsioon Egiptuses muutis Iisraeli julgeolekusituatsiooni kardinaalselt. Seda suurema ärevusega jälgib juudiriik Süürias toimuvat: Bashar al-Assadi režiimiga olid suhted välja kujunenud, Assadi kukkudes pole aga selgust, kes võimule pääsevad, aga ameeriklased ei paista muretsevat. Mida kauem Süüria kriis venib, seda tõenäolisem on rahutuste ülekandumine Jordaaniasse.
Netanyahu, nagu öeldud, läheb USAsse vabariiklaste kutsel. Vabariiklaste endine presidendikandidaat John McCain käis äsja Liibüa mässulistel külas ja nõudis Obamalt otsest sekkumist. Obamal on aga selgelt oma poliitika ja tuleb lihtsalt oodata, mida ta teeb ja kuidas.