Nädalavahetusel Tõstamaa vallas Lao kalasadamas korraldatud õppepäeva “RäimeWest” eesmärk oli jagada teadmisi rannakalandusest ja väärtustada kohalikku kalakultuuri.
Räimepeol tõsteti rahvuskala au sisse
24. mai 2011, 08:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi sündmus kandis õppepäeva nime, valitses kohapeal lausa festivalimelu ja rahvast oli ilusat ilma, kalatoite ja rahvalikku muusikat nautima kogunenud tublisti. Merelt saagiga sadamasse jõudnud kalurite ümber jagus värske räime nõutajaid, lapsi rõõmustas paadisõit.
Lihtne ja tõhus toit
Randlastest perenaised pakkusid rahvale vanade retseptide järgi tehtud räimetoite, hea minek oli nii praetud, suitsutatud kui marineeritud kalal.
“Praegu on räimehooaeg ja meie pere sööb juba nädal aega räimi: praetult, suitsetatult – nii kuidas aega on teha,” rääkis vanaema retsepti järgi marineeritud räimedega kaubelnud Tiiu Sommer Lindilt. “Räime tuleb väärindada, sest kuigi linnas poes maksab räimekilo euro kandis, saab kalamees vahendajatelt kilo eest vaid 16 senti. Mina kaluri naisena tahaksin räimele toidus põnevamat nägu anda, aga see võtab tohutult aega ja igaks laadaks ei jõua teha.”
“RäimeWesti” idee autor, Manija saarevaht ja Riida talu perenaine Ülle Tamm tõi kohale suure potitäie räimepulli ehk kalaklimbisuppi. “Olen ammu tahtnud räimepäeva korraldada, sest siin elab palju nooremaid inimesi, kellele väljakutseid vaja,” lausus ta soovijatele auravat leent kaussidesse tõstes. “Supp on mu enda välja mõeldud, eks räim olegi selline lihtsa inimese lihtne söök.”
Tammega sama meelt oli MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuht Esta Tamm, kes nimetas õppepäeva üheks eesmärgiks noorema põlvkonna harimist. ”Viimasel ajal on mere äärde elama tulnud palju noori, kes võib-olla ei teagi, kuidas kala fileeritakse,” arvas ta. “Tänavu toimub “RäimeWest” esimest korda, tahaksime selle muuta traditsiooniliseks õppepäevaks, mis liiguks mööda meie räimerada ehk 242 kilomeetri pikkust rannikujoont Pärnu maakonnas.”
“Romantilise rannatee” kirjaga põlled ette sidunud naised müüsid suppi “Ahven semmib kohaga”, suupisteid “Liivi lahe äkiline” ning “Räimeraja rännumeest” ehk räimepihviga burgerit, millega Tallinna merepäevadel olevat isegi lapsed kala sööma meelitatud.
“Arvan, et eestlased tarbivad kala küllalt palju, aga meie oma kodumaist kala võiks veel rohkemgi süüa,” rääkis Esta Tamm. “Tore, et meil on taaselustatud kala otse paadist ostmise traditsioon, nagu see rannarahva seas alati kombeks olnud.”
Peo “peasüüdlased” kalurid tegid “RäimeWestil” igapäevatööd: toimetasid merehõbeda sadamasse.
“Kaluri elu on üsna vilets,” nentis kundede kottidesse-ämbritesse kahvaga räime tõstnud kalur Paul, kes oma perenime enda teada jättis. “Töö on raske, raha makstakse vähe, kala kokkuostu hind võiks alati kõrgem olla. Räime tuleb tänavu palju, kurta ei saa, aga limiit on väike. Eelmisel aastal valasime räimekastid merre tagasi, kui limiit täis sai.”
Kalurite sõnutsi on nende ametis keeruline leida järelkasvu, kuna noori meelitavad lihtsamad ametid ja kõrgemad palgad välismaal.
Traditsioonid au sees
Tavade au sees hoidmiseks õpetati räimepeol võrguparandamist ja põhjaõnge valmistamist. “Tänapäeval on lihtsam uus võrk osta kui vanu parandada,” nentis 45 aastat kaluriametit pidanud Suti Mihkel võrgusilmade vahel osavalt nööri sõlmides. “Elu läheb ju kõik rikkamaks.”
Mihkli õpetusel pusis võrgu kallal Viimsi Rannarahva muuseumi peavarahoidja Külli Jaakon, kes oma sõnutsi tegi ühtlasi luuret, kas saaks Pärnumaalt mõne kaluri juulis Viimsisse kolmepäevasele rannarahva festivalile töötubadesse õpetajaks.
“Meil Tallinna pool on kalurid rohkem traalimehed, mõrra- ja võrgupüüki tehakse vähem,” seletas Jaakon. “Mind huvitab siin just töötubade pool, tahaks võrguparandamise ära õppida. Oskamatule inimesele on pidava sõlme tegemine raske, iga auk on ise kujuga ja tuleb mõelda, kuhu nöör sõlmida, et parandatud koht ühtlane jääks.”
Väike kala maitseb paremini
Rohkesti uudistajaid jagus Lepiku Marge töölaua taha, kus noorik lambaraudade välkudes räimi soolamiseks ette valmistas. Kolme kärme käärilõikega saab kala roogitud küll, võisid pealtvaatajad veenduda.
Teiste seas proovis lambaraudadega tegutseda harrastuskalamees ja kalatoitude spetsialist Vladislav Koržets, kes muu hulgas pidas ettekande räime tähtsusest Eesti rahva toidulaual. “Eestis tähendas leivakõrvane silku ja silgusoolvett, mitte vorsti, liha või juustu,” tuletas Koržets ajalugu meelde. “Mulle endale maitseb räimetoitudest väga Janssoni kiusatus ehk räimed ahjuvormis kihiti kartuli, sibula ja koorega, samuti on mõni marineerimisviis suurepärane. Euroopas hinnatakse üldiselt väiksemaid kalu rohkem, eriti just merekalade puhul täheldatakse, et väiksem kala on maitsvam.”
Õppepäeva korraldasid mittetulundusühingud Peerni Sadamaarendus ja Ilusa Manilaiu Eest koostöös kohalike kalurite, turismiettevõtjate ja paljude kohalike organisatsioonidega. “RäimeWesti” toetasid MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu, Euroopa Liidu kalandusfond ja Tõstamaa vald.