Kommentaar: Obama surub juudiriiki

Toomas Alatalu. Foto: PP

Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Obama tuuritab Euroopas ja täna peaks ta pidama kõne Inglismaa parlamendis, et seejärel osaleda kaheksa suurriigi liidri kokkusaamisel Prantsusmaal. Võib arvata, et mõlemal puhul räägib ta oma initsiatiivist Lähis-Ida ja moslemite suhtes laiemalt.

Obama poliitika Palestiina konflikti lahendamiseks saab jagada kaheks. Esimene jaanuarist 2009 septembrini 2010. Seejärel oli paus 19. mail USA riigidepartemangus peetud kõneni ja nüüd tuleb oodata tegusid. Veel enne 20. septembrit, kui ÜRO peaassambleel võib hääletusele minna resolutsioon Palestiina riigi olemasolu kinnitamiseks.

Obama jõudis oma 19. mai kõnes nõuda, et palestiinlaste üks võimupooli liikumine Hamas tunnustaks Iisraeli, sama nõuab Iisrael isegi. Liikumine lubab seda teha siis, kui Palestiina riik on saanud tunnustuse. Võimalik, et leidub uus seisukoht, sest 23. mail olid Moskvas Venemaa välisministri Sergei Lavrovi jutul nii Hamasi kui Fatah’ esindajad ja jutt käis kooskõlastatud avaldusest, mille sisu jäeti saladuseks.

Regionaalse revolutsioonilise situatsiooni käigus tänavu 15. märtsil loodi Palestiina noorte lepitusliikumine ja 3. mail sõlmiti seniste rivaalide koostöölepe. Lepitajaks oli Egiptuse uus valitsus. Nüüdseks on teada, et esmalt korraldatakse oktoobris kohalikud valimised ja pärast seda parlamendi- ja presidendivalimised.

Ent tagasi Obama ja juudiriigi vahekorra juurde. Mullu septembris katkesid mustanahalise presidendi ponnistused siis, kui Iisrael otsustas jätkata elamuehitust ehk araablastele lubatud alade koloniseerimist. Seda vastusena 23. septembril 2010 Obama poolt ÜRO kõnepuldist kuulutatule, et Palestiina riik sünnib aastaga. Nagu enamik eelkäijaist otsustas Benjamin Netanyahu juhitud Iisraeli valitsus Valget Maja ignoreerida.

Obama sai ootamatu liitlase. Tuleb tõdeda, et isegi end väga targaks pidav juudi ladvik ei osanud moslemite revolutsioone ette näha. Kui Egiptuse järel haaras revolutsioon Süüria, mis tähendas kogu Iisraeli ümbruskonna muutumist, oli aeg küps Iisraeli mõjutamiseks ja Obama asus varmalt asja kallale.

Valge Maja käikude rea alguseks võib pidada USA senise eriesindaja Lähis-Idas George Mitchelli tagasiastumist 13. mail nii, et talle järglast ei määratud. Kuus päeva hiljem teatas Obama, et Iisraelil ja Palestiinal tuleb omavahel kokku leppida. Kurikuulus USA vahendus, mis sisuliselt tähendas 40 aastat USA-Iisraeli-Palestiina kolmikkohtumisi seisus, kus araablased olid vähemuses, oli nüüd selgelt ümber.

Pealegi kinnitas Obama, et Iisraelil tuleb taanduda ikkagi 1967. aasta piiridesse ja jätta Ida-Jeruusalemm Palestiina pealinnaks. Järgmisel päeval Valgesse Majja ilmunud Netanyahu ruttas kinnitama, et 1967. aasta piirid pole kaitstavad ja huvitaval kombel on see seni ainus Iisraeli poolt avalikult vaidlustatud tõik.

22. mail enne väljalendu Euroopasse esines Obama mõjukale juudi lobiorganisatsioonile AIPAC ja lubas, et USA tagab Iisraeli “kvaliteetse üleoleku oma julgeoleku tagamises”. Kõva lisa, kui arvestada, et põhikõnes lubas Obama luua “demilitariseeritud Palestiina riigi”. Araablased on seda alandust esialgu vaoshoitult kommenteerinud. Ilmselt ootavad kõik ära veel sel nädalal kõlavad Euroopa ja muude maailma vägevate (G8) kiidusõnad Obama Lähis-Ida programmile.

Riigidepartemangus peetud kõnes puudutas Obama revolutsiooni Tuneesias ja Egiptuses, kus mõlemas olid võimul selgelt USA-meelsed tegelased, lubades rahalist ja muud toetust demokraatia teel liikumisele. Samal ajal arvustas ta teravalt Süüria ja Jeemeni diktaatorit, kes on vasakpoolsed, ja kui sellele lisada Euroopa Liidu esmaspäevane otsus isoleerida peale Gaddaffi Süüria president Assad, tähendab see kindlasti kahe võiduka revolutsiooni lisandumist Lähis-Idas lähiajal. Ühtlasi võimast USA-ELi ühisrinnet Iisraeli survestamiseks, sest Assadi mahavõtt tähendab juudiriigile ebastabiilse naabruse laienemist (see algas võimuvahetusega Egiptuses). Nii on tark püüda kodus stabiilsus tagada ehk anda selge perspektiiv Palestiina araabia riigi sünnile.