Kommentaar: Jälgi Pariisi, jälgi mängu!

Deauville’is otsustatu hakkab mõjutama mõnegi poliitilise protsessi kulgu. Foto: Reuters

Läinud nädalal Iisraeli ja Palestiina autonoomiat väisanud Prantsusmaa välisminister Alain Juppe kuulutas paljutähenduslikult, et ”tee Palestiina riigi loomisele viib läbi Pariisi“. Monsieur pidas silmas eeskätt järgmisel kuul gallide pealinnas toimuvat Palestiina riigi loomise doonorite konverentsi, kuhu teiste seas on lubanud kohale tulla Benjamin Netanyahu ja Mahmoud Abbas (esimest niisugust konverentsi juudiriigi peamees ignoreeris) ja kus peaks arutatama Obama-Sarkozy plaani tekitada uus riik. USA president Barack Obama rääkis sellest teadu 19. mail, kohtus Netanyahu, siis AIPACiga (American Israel Public Affairs Committee – mõjukaim juudi lobitegija USAs) ja tuli joonelt Euroopasse.

Netanyahu jäi Ameerikasse ja pidas vabariiklaste kutsel parajalt Obama plaani vastase kõne USA kongressis. Kongressi esindajatekoda sai hakkama nii 29 tormilise aplausiga Netanyahu aadressil kui kümme päeva hiljem (3.06) kohustas Obamat esitama kahe nädala jooksul ülevaate USA sõjast Liibüas.

Olen kõnealuse sõja algusest peale juhtinud tähelepanu sellele, et USA mustanahaline president eelistab moslemimaade asjus jääda tagaplaanile. Nii oli loogiline, et Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy haaras ohjad ka Palestiina asjus ja kordas Obama öeldut. Tõsi, teisiti, ent võib kindel olla, et see on meeste ühine arvamus.

Mõlemad ütlesid, et taastada tuleb 1967. aasta piirid. Kui ”kaks riiki ja kaks rahvust“ võib pidada Obama sõnade täpsemaks ümberpanemiseks, siis Pariisi plaan väidab, et enne ikkagi piirid ja julgeolek ning siis Jeruusalemm – lisamata sõna ”pealinn“ – ja Palestiina põgenike saatus.

Abbas kuulutas taas, et kui kahepoolsetest kõnelustest asja ei saa, pannakse Palestiina iseseisvus septembris ÜRO peaassambleel hääletusele.

Seisu tõsidust rõhutas Palestiina põgenike teine (enne 15.05) massiline kogunemine Iisraeli hõivatud Golani kõrgendike alale 5. juunil ehk kurikuulsa Kuuepäevase sõja 44. aastapäeval (mäletatavasti tegid araablased siis efektse rünnaku, kuid mängisid edu välgukiirusel maha). Nagu karta võis, avas Iisrael keelatud tsooni sisenenute pihta tule ja tapeti kas kümme või 23 isikut ning üle 100/300 sai haavata. Väga halb vahejuhtum, sest leidis kinnitust, et midagi pole muutunud: palestiinlased on oma maa eest valmis surema, nagu on Iisrael valmis tuld avama. Arvata, et rahvusvahelised organisatsioonid avaldavad vaid kahetsust toimunu üle.

Kõige rahvusvahelisemale neist, ÜRO-le endale, tuleks juba kaasa tunda, sest G8 koosistumine Sarkozy juhtimisel Deauville’is (26.–27.05) sünnitas 93punktise põhidokumendi (ja kümmekond muud ja kahe- või kolmepoolsete kohtumiste kommünikeed), mis üksnes ei käinud kõik akuutsed maailmaprobleemid läbi, vaid lubas viimases punktis vältida rahuponnistuste dubleerimist ja ”partnerlussuhet ÜROga“.

Panete tähele: maailma kaheksa vägevat (USA, Inglismaa, Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsus-, Saksa- ja Venemaa) pakuvad partnerlussuhet ÜRO-le. Tegelikult jõudsid nad ÜRO-lt mitugi asja sealsamas Deauville’is ära kahmata: kui siiani oli Liibüas sõjategevuse aluseks ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon, siis nüüd tegid kaheksa uue kokkuleppe, kuid soovitusi jagati laial rindel ja igas suunas. Kuna kirjapanduga peavad kõik nõus olema, tuleb NATO tegevuse kiitmist Afganistanis võtta ühtlasi kui Moskva arvamust ja ilmselt oli selle toetuse müügihinnaks dokumendi teises kohas kirjas olev kõigi toetus Venemaa vastuvõtmiseks maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO). Teatavasti seisab viimasena mainitu praegu Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili taga, kes nõuab Venemaalt Gruusia piiride tunnustamist. Kõigest nädal hiljem võttis USA asepresident Joseph Biden avalikult ette Saakašvili musseerimise WTO asjus.

See käib ilmselt muudki moodi. 23. mail sai separatistlik Abhaasia neljanda tunnustaja – Vanuatu saareriigi. Mõni aeg varem oli seda teinud Nauru saareriik ja kuna nood mõlemad on ammu sõltuvuses USAst, siis ...

Muide, Deauville’is sai Venemaa president Dmitri Medvedev kuulda sedagi, et USA on kandnud tagaotsitavate terroristide nimekirja Doku Umarovi, tšetšeeni mässajate liidri, kelle ”Kaukaasia emiraat“ on USA-le nüüdsest terroristlik organisatsioon. Tasub teada ja jälgida veel ühte tõenäolist tehingut: Deauville’i järel kõlanud Euroopa Liidu lubadus mõne aja pärast jagada valitud venelastele viieaastaseid viisasid on juba kolm aastat olnud seotud Moskva võimaliku vastukäiguga: väed koju Transnistriast.

Deauville’i dokumendid vaikisid Moldovast, ent seitsmeliikmeline Transnistria lahendamise seltskond saab kohe kokku. Üle hulga aja.