Juulist haldab Pärnu ranna üht sümbolehitist kõlakoda aktsiaselts Pere Restoranid, kes ühtlasi on kuursaali rentnik. Kas haldaja vahetumine ajaloolisele kontserdipaigale elu sisse puhub, näitab tulevik.
Kõlakoda on kontserdikohana unustusse vajunud
6. juuli 2011, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümne aasta eest Pärnu linna ja osaühingu Technology Investments vahel sõlmitud vara tasuta kasutuse leping lõppes 30. juunil, misjärel andis linn kõlakoja otsustuskorras viieks aastaks rendile Rein Kilgi firmale Pere Restoranid.
Mere puiestee 22 asuv kuursaal ja Mere puiestee 24 aadressiga kõlakoda on toiminud nagunii koos, ehkki kahe hoone rentnik pole alati olnud üks ja seesama ettevõte. Ometi on vähemasti sel sajandil kujunenud nõnda, et kuursaali haldaja on kandnud jõudumööda hoolt kõlakojagi eest.
Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna juhataja Mait Talvoja ütlust mööda on kuursaal käinud käest kätte, kuid kõlakoda on rendilepingutes jäänud kahe silma vahele, sest seda on käsitletud osana kuursaalist või selle juurde kuuluvana.
Värav lahti
Kuursaali juhataja Taimi Kaasiku teada oli varem nõnda, et kõlakoda kuulus küll kuursaali juurde, kuid koja hoonestusõigust kuursaali rentnikul polnud.
“Hoonestusõigus oli meil vaid kuursaali suhtes. Nüüd leidis linn, et on meile liiga suure pinna tasuta kasutada andnud, lõi kuursaali kõlakojast lahku ning koja eest hakkame linnale aasta ringi renti maksma. Ka talveperioodi eest, kui me kõlakoda tegelikult ei kasuta,” rääkis Kaasik. Nentides, et eks rent ole mingis osas seotud maamaksuga ja ega küsitav summa Pere Restoranidele just katastroof ole.
Hoopis murelikumaks teeb Kaasiku linnaga sõlmitud lepingu nõue hoida kuursaali taguse ja kõlakoda ümbritseva aia värav 1. maist 30. septembrini rahvale lahti.
“Kui mina siin 2003 alustasin ja me aia tegime, oli värav edukalt lahti. Ei tea, kas inimesed olid siis ausamad, aga sulgema hakkasime neid seetõttu, et hakkasime külmi arveid saama. Nüüd tekib meil samasugune oht.”
Kolmanda kohustusena tõi Kaasik välja nõude, et kõlakojas olgu statsionaarselt 150 seljatoega istekohta, mis asendaksid siin aastate eest lammutatud kasutuskõlbmatuks muutunud toole. Selle tingimuse suhtes lubas juhataja veel linnaga läbi rääkida.
“Kõik nõuab ju investeeringuid. Samal ajal tegin alale, kus enne toolid seisid, uue kivipõranda. Vana, maad katnud plaadikiht oli nii kole ja puruks, et naised jäid sinna kontsapidi kinni,” kõneles Kaasik.
Talvoja ütles, et läbirääkimistes ettevõtja Rein Kilgiga oli ärimees lubanud tuleval aastal kõlakoja esisele järelejäänud vanad kiviplaadid üles võtta ja need korda teha.
Kaasik ei julgenud Kilgi sõnu kinnitada, märkides, et tema meelest tuleks kõlakojas endaski remonti teha. Vahetada näiteks välja lavaesise barjäär.
“Oleme seda seni lipp lipi peal teinud. Lava põrand ise on korralik, selle lasime panna neli-viis aastat tagasi,” märkis Kaasik.
Viimati sai kõlakoda uue värvikorra kahe aasta eest, kui paarkümmend Pärnumaa kutsehariduskeskuse ehitusviimistluse eriala esimese kursuse õpilast räämas kõlakoja seintelt vana värvikihi maha kraapisid ning pinnad krunt- ja kattevärviga katsid.
Kas 1936. aastal toonase Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa projekteeritud kõlakoda vajaks põhjalikumat renoveerimist kui pelk värvivärskendus ja ehituslikku ekspertiisi, pole linnavalitsus uurinud.
Üritusi vähevõitu
Talvoja selgitusel ei ole linn kui omanik muinsuskaitsega kõlakoja restaureerimise asjus suhelnud põhjusel, et ehitis pole aastaid linna kasutuses olnud.
“Kui ta läks nüüd viieks aastaks Pere Restoranidele kasutada, peavad nemad teda tehniliselt ja visuaalselt korras hoidma,” väitis Talvoja.
Kõlakoja kasutuskord rentniku vahetumisest ei muutu. Linn võib edaspidigi korraldada siin kuus-seitse ettevõtmist aastas. Kui mõni muu kontserdi- või üritusekorraldaja tahab kõlakoda esinemispaigana kasutada, peab ta suhtlema kuursaaliga.
Talvoja ja Kaasiku sõnutsi pole linn kunagi kõiki tasuta kordi ära kasutanud ja ülejäänute huvi külakojas midagi teha on kesisevõitu.
“Ütlen teile ausalt, et kõlakotta tuleb järjest vähem üritusi. Korraldajad ütlevad, et kõlakoda on liiga väike ja nemad tahavad sinna, kuhu rohkem rahvast mahub. See, mida kuursaal ise seal teeb, on väike osa, võrreldes sellega, mida siin suvel võiks toimuda. Aastate jooksul on kõik kõlakoja üritused kuidagi hääbunud,” kahjatses Kaasik.