Pärnu muuseumis ja Koidula muuseumi fondis käib vilgas pakkimine. Järgmisel nädalal ootab kokkupakkimist veel üks fond ja siis hakkavad asjad rändama uude koju.
Malevlastele pakub museaalide pakkimine põnevust
/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
21. juuli 2011, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
uuseumi tagatubades vanade asjade ja tolmu sees möllab kokku 12 gümnasisti. “Vana pildikogu on siin praegu, siis maakaartide kogu, teisel korrusel pakitakse ajalehti ja raamatuid,” loetleb peavarahoidja käsil olevaid töid. Pakitud on juba kunstikogu ja täna lõpetatakse etnograafiakogu.
“Homme alustame tööd ühes hoidlas, mis on vanas piimakombinaadi hoones,” tutvustab tööde käiku õpilasmalevlaste rühma juht, Hansagümnaasiumi ajalooõpetaja Lea Lips.
Hetkeks kaob Lipsul tegemiste järg käest. “Ülli, kas meil seal piimakombinaadi hoones on keskaja asjad või?” uurib Lips. “Ei, seal on ka ajalookogu ja etnograafiakogu,” vastab muuseumi peavarahoidja Ülli Kont rahulikult.
Õpilased näikse olevat omandanud muuseumitöötajate sujuvad liigutused ja rahuliku tööstiili. Poisid ja tüdrukud pakivad asjatundlikult, rahulolev naeratus näol. Teisiti ei saakski. “Need asjad, millega oleme tegelnud nädala ja natuke peale, on väga õrnad,” räägib Kont sellest, et asjade pakkimisel peab hoolikas olema.
“Esimesel päeval olid kõik muuseumi inimesed nendega koos ja seletasid, kuidas tööd tuleb teha, natuke räägiti muuseumi ajaloost ning sellest, miks üldse kolimist vaja,” meenutab Lips.
Lips ja Kont on kogu päeva noorte toimetamise juures ja õpilased teenivad peavarahoidjalt vaid kiidusõnu. Ka muuseumi direktor jälgib malevlaste tegemisi.
Rühmajuhi sõnade kohaselt on noored väga tublid ja saavad kõigest kohe aru. “Nad on juba professionaalid, ise näevad, kuidas pakkida ja panna. Puhastavad kõik asjad pintslikeste ja käsnakestega,” seletab Kont tööülesandeid. Peale selle kantakse kõik malevlaste käest läbi käinud asjad arvutisse. “Üks noormees istub kogu aeg arvuti taga,” tähendab Kont.
Võimalus asju katsuda
Muuseumitöö ei paista eemalt vaatajale sugugi üksluine, küll aga tolmune. Seetõttu on malevlaste tööpäevad vaid viietunnised. “Et seda tolmu lendab päris kõvasti, rohkem vastu ei peagi,” selgitab Lips.
Muidu on muuseum sagimist täis. Ühest toast leiame Mattiase (17) ja Kermo (17), klassikaaslased Hansagümnaasiumi humanitaarklassist. Poisid, kes möödunud õppeaastal just Eesti ajalugu õppisid, sattusid muuseumisse ajalooõpetaja õhutusel.
“Palju huvitavaid asju saab vaadata, selliseid, mida muidu ei näe, ja see pakub huvi,” räägib Kermo. Rühmajuht lisab, et asju saab katsudagi. Elevust tekitab asjaosalistes teadmine, et tõenäoliselt on just nemad esimesed tavapärnakad, kes saavad uude muuseumisse sisse astuda.
Edasi juhatatakse meid veelgi kaugemale muuseumi tagatubadesse riiulite vahele, kus end vaevalt ümber pöörata saab. Sealt leiame kaks noormeest, kellest üks meiega rääkimiseks oma pea kapi tagant välja pistab. Siin töötavad Karl (19) ja Joonas (18), sagedased ajaloo-olümpiaadidel osalejad. Tulevaste abiturientide ülesanne on kolida 19. sajandist pärinevaid saksa- ja venekeelseid raamatuid.
“Siin on mingi religiooniteemaline raamat,” räägib Joonas tumepunast raamatut käes hoides. Poiste jaoks on töö huvitav. “Ajalugu on väga rikas,” teatab Karl, kes enda väitel sai nüüd teada, et inimesed elasid ka enne neid. “Karl, ära hakka veiderdama!” hüüatab õpetaja ja hakkab üles lugema, mitmel olümpiaadil kumbki poiss on käinud.
Igal asjal oma lugu
Samal ajal astub Koidula muuseumis õuest tuppa Pärnu muuseumi projektijuht ja Koidula muuseumi kuraator Elmar Trink, kes on just teada saanud, et tagaaia puud on istutatud 1945. aastal.
Teisel korrusel töötab kolm malevlast etnograafiakoguga.
Etnograafiakogu kujutab endast paarisaja aasta vanuseid tarbeesemeid, mida eestlased kasutasid. Fondis asuv kunstikogu sisaldab peaasjalikult maale ja graafilisi lehti. “Siin on meil igasugu huvitavaid asju. Viimane Vene tsaar näiteks,” tutvustab Trink korralikult mullkilesse pakitud kunstikogu varasid.
Ülakorrusel toimetavad 17aastased Henrik, Reti ja Elisa. Sütevaka humanitaargümnaasiumis õppiv Henrik istub arvuti taga. Tema töö on sisse trükkida esemete koodid, nimetused, seisukord. Et poiss kõigi esemete nimetusi ei tea, tuleb tal olla loov. Ta on trükkinud ligi 900 nimetust.
Kõrval pakib Hansagümnaasiumi õpilane Reti õllekappa, mis paarsada aastat vanem kui tüdruk ise.
Elisa õpib Sütevakas. Tema põhitöö on esemete tolmust puhastamine õrnade pintslitega ja nende arvuti juurde transportimine.
Trink usub, et nende päevade jooksul on nii mõnigi noor mõistnud, et muuseum võib olla huvitav koht. ”Muidu tekib vale ettekujutus, et mingid tädikesed seal istuvad hommikust õhtuni ja midagi ei tee. Igal asjal on oma lugu,” räägib Trink ja loodab, et mõni noor leiab muuseumis oma tulevase elukutse.
“Need suured puud, mis siin kasvavad, on istutanud teie eakaaslased ja pühendanud Kreutzwaldile, Jakobsonile ja Jannsenile,” räägib Trink noortele. “Kui tead seda lugu, hakkad teistmoodi vaatama ja suhtuma asjadesse. Need pole juhuslikult tekkinud puud.”