Kommentaar: Väike vapper ja valus vaikus

Mahmoud Abbas ja Jonas Gahr Stoere tõstsid Norra-Palestiina suhted riiklikule tasemele. Foto: Reuters

Nagu teada, oli pisike Island see, kes 20 aastat tagasi Eesti iseseisvust esimesena tunnustas. Veelgi varem, 11. veebruaril 1991 oli Reykjavík – mõistagi Vilniuse teletorni veresauna ajendil – teatanud Leedu iseseisvuse tunnustamisest.

Ehkki mõni aeg hiljem see otsus lääneriikide survel külmutati, olid ka Tallinnas toona meeleolud säärased, et peaminister Edgar Savisaar sõna otseses mõttes ruttas Islandile iseseisvuse tunnustamise järele. Tõsi, tema avaldused Tallinna, Stockholmi, Oslo ja Reykjavíki lennujaamas muutusid väljahõigatud eesmärgi osas järjest vähelubavamaks ja lõpuks ei maininud sõidu eesmärki keegi, ent ainuüksi visiit Islandile toona maksis midagi.

Igal juhul oli 22. augustil ikkagi Island see, kes meie iseseisvust tunnustas. Kaks päeva hiljem tegid sama Taani, Ungari, Venemaa, veel päev hiljem Argentina ja Prantsusmaa. Islandi toonane välisminister Jon Baldvin Hannibalsson on hiljem kinnitanud, et neil oli NATO liikmesmaade enamuse vaikiv nõusolek. Uskugem, et see nii oli, ent vaevalt oleks asi kiirelt teoks saanud, kui Island poleks asja n-ö harjutanud veebruarist 1991 saati.

Nüüd on jällegi just Island esimene ühes teises protsessis, mida saadab vägagi huvitav vaikus. Tuletaks esmalt meelde, et paljuräägitud Palestiina riigi loomine peaks olema finišisirgel, kui pidada silmas president Barack Obama mullust lubadust. Et USA president sai 24. tunnil teda pikalt vaevanud riigivõlalaega ühele poole, on tal nüüd võimalus taas oma 19. mail korratud lubaduse juurde tagasi tulla.

Palestiina riigi loomist järjekordselt edasi lükata sooviv Iisrael suutis vahepeal enda taha saada nii USA senati (28.06) kui esindajatekoja (7.07), kus häältega 87:0 ja 407:6 võeti vastu resolutsioonid, mis lubasid Palestiina riigi jätta rahatuks, kui septembris peaks ÜRO peaassambleel tulema tema välja kuulutamise otsus. Sisuliselt on tegu USA parlamendi ja Euroopa Liidu konfliktiga, sest EL tegeleb kolmandat aastat Palestiina riigi loomisega (Eesti näiteks diplomaate ja e-ametnikke koolitades). USA lobi toetust tundes asusid Iisraeli ministrid ja diplomaadid veel juunis maailma riikide valitsusi ja ajakirjandust töötlema, et otsustamine üldse ära jääks, mistõttu on parem, kui sellest ei räägitaks.

Palestiina alaprobleem on Gaza sektor, mille Iisrael veel kolm aastat tagasi muust maailmast isoleeris. Mullu üritasid sajad vabatahtlikud meritsi humanitaarabi Gazasse tuua, ent Iisrael ründas rahvusvahelistes vetes Türgi laeva ja tappis üheksa inimest. Sealtpeale muutus sisenemine Gazasse põhimõtteliseks küsimuseks ja kui seda ongi tehtud (ELi välispoliitika juht paruness Catherine Ashton märtsis ja juulis 2010, Prantsuse välisminister Alain Juppe jaanuaris 2011), siis ikka Iisraeli poolelt tunniks-kaheks.

6.-11. juulini Gaza sektoris, Läänekaldal ja seejärel Kairos käinud Islandi välisminister Ossur Skarphedinsson tegi aga ajalugu, sisenedes Gazasse Egiptusest ja mitte kusagil kohtudes Iisraeli võimuga. Turris Iisraeli valvepostid olevat tema teele kivirahne veeretanud, aga otsest takistamist polnud.

Arvata võib, et Islandi diplomaatia võttis malli Venemaa presidendilt Dmitri Medvedevilt, kes tänavu 18. jaanuaril sisenes visiidiks Läänekaldale Jordaaniast ja jätkas visiiti Jordaanias. Mis lubatud suurele, on lubatud ka väiksele?

Arvatavalt on Islandi välisministri visiit Gazasse täielik uudis lugejale, sest kui pisut guugeldada, ei ilmunud infot sellest paljudes euroopa keeltes! Kahjuks, sest kes seda läbimurret teadis, võttis hoopis teisiti Palestiina autonoomia juhi Mahmoud Abbasi saabumist Oslosse nädal hiljem ehk 18. juulil. Selle visiidi ajal tõsteti Norra–Palestiina suhted riiklikule tasemele – kokkulepe tehti veel detsembris 2010, kui Ladina-Ameerika tunnustas massiliselt Palestiinat.

Norra välisminister Jonas Gahr Stoere kinnitas Palestiina “täiuslikku õigust” (perfectly legitimate) saada ÜROs tunnustus ja et Norra toetab seda. Mõistagi oli see tuline teema kõneaineks Norra valitseva partei noortelaagris Utøya saarel, kus peale Stoere esinesid Norra praegune ja endine peaminister ning kus noored kutsusid omapoolse toetussammuna blokeerima Iisraeli (seda uudist levitati 20. juulil). Mida selle järel islamivaenulik hull tegi, on üldteada. Vähem teatakse neist julgeolekuabinõudest, mida Islandil pärast verist reedet rakendati.

Esimene olla pole lihtne. Meile aga on Islandi ametliku delegatsiooni küllatulek kolme nädala pärast suursündmus, sest nende rolli ajaloos ei saa keegi muuta.