Aiandis kasvavad õues arbuus, apelsin ja greip

Harri Poom näitab, et harjumuspärase rohelise koorega arbuusi kõrval leiab sorte, millel nii koor kui sisu hoopis kollane. Foto: Urmas Luik

Viinamari, arbuus ja melon paistavad Eesti aedades muutuvat juhuslikust külalisest püsielanikuks. Suurt tööd meie kliimasse sobivate eksootiliste viljade väljaselgitamisel tehakse Vändra vallas Saare-Tõrvaaugu aiandis.

100 sorti viinamarju, poolsada arbuuse, teist niisama palju meloneid ja 64 tomatisorti, loetleb aednik Harri Poom tänavusi katsetusi. Enamik vilju on juba küpsenud ja noppimisvalmis.

Tegelikult saaks iga huviline sellest tavatust saagist nägemis- ja maitsmiselamuse, kui võtab homme või ülehomme ette sõidu Saare-Tõrvaaugule aianduspäevadele. “Tahame inimestele tutvustada sorte, mida saab Eesti kliimas kasvatada,” sõnas Poom.

Apelsinid õues

Enne veel kui Poom ajakirjanikud arbuusipõllule ja viinamarju täis kasvumajadesse juhatada jõuab, püüavad pilku triiphoonete ees pottides kasvavad tsitrusepuud: greip, apelsin, mandariin ja veel mitu võhikule tundmatut. Kõigil korralikud viljad küljes.

Võib uskuda, et enamik meist on kunagi söödud apelsini või mandariini seemne lillepotti mulda torganud. Tihti on seemnest isegi taim tärganud, kuid viljad jäävad üldjuhul nägemata.

Poom selgitas, et Saare-Tõrvaaugul kasvavad praegu õues internetist tellitud sordid, külmade tulles tõstetakse puud kasvuhoonesse.

Poest ostetud ja ärasöödud tsitrusvilja seemne mulda pistmisel tuleks Poomi sõnutsi saaki ehk isegi 20 aastat oodata. Nende aiandis kannavad vilja juba mõneaastased puud.

Tsitruselisi annab keskküttega korteriski edukalt kasvatada, aga esmalt peab täpselt järele uurima, missuguseid tingimusi konkreetne sort vajab. Näiteks on Poom suveks väljatoodud tsitrusepuud sättinud sedaviisi, et keskpäevane päike neile peale ei paista. Muidu harjuvad taimed rikkaliku päikesevalgusega ja viskavad talvel lehed maha.

Tsitrusemaailmas katsetamiseks on Poom sidrunipuust alusele pookinud eri tsitruseliike, mida teisedki soovijad võiksid oma kodus kasvatada.

Viinamarjasorte on aiandis istutatud üle 100, saaki on neist juba andnud ligemale 30. Mõni sort on istutatud õuegi, kuid pearõhk on kasvuhoones kasvatamisel. “Keskendume lauaviinamarjale ja enamikku lauaviinamarjasortidest peab kasvuhoones kasvatama,” selgitas Poom.

See, et õues õnnestub Eestis viinamarjadelt saaki saada, hakkab juba üldteada faktiks saama. “Nüüd on vaja rahvani viia teadmine, et viinamarju annab edukalt kasvatada kasvuhooneski, nagu tomateid,” märkis Poom. “Õues ikkagi ei saa nii suure kobara ja marja ning hea maitsega viinamarju.”

Poom rääkis, et tegelikult on ta varem katsetanud väljas eri sortidega. “Tahtsin leida sellise, mida nagu mustasõstrapõõsast võib kasvatada avamaal,” sõnas ta. Paraku otsingud ei õnnestunud. Vähemalt külmal sisemaal. “Meil tulevad sügiskülmad ikka liiga vara ja kevadkülmad käivad veel väga hilja,” tõdes mees.

Viinamarjadele sobib hästi lihtne kütteta kilekasvuhoone, isegi selline, millelt talveks kile maha võetakse. Üksnes taimed tuleb talveks korralikult kinni katta.

Sorte valides saab kilekasvuhoones viinamarjade noppimise aja venitada juuli lõpust külmadeni välja. Samut leidub mitu sorti, mida õnnestuks paar–kolm kuud säilitada.

Kerge kasvatada

Viinamarjade puhul peletab nii mõndagi kartus, et neid on keeruline kasvatada ja lõigata. “Ei ole, kes tuleb roosi ja tomatiga toime, sel pole mingit probleemi,” kummutab Poom selle kuulduse.

Kartuse põrmustamiseks plaanib Poom aianduspäevadel põhjalikult kõnelda viinapuude hooldusest, aiandi kodulehelgi on teemast nii sõnas kui pildis korralik ülevaade. Pealegi, õige hoolduse korral on viinapuu eluaegne kaaslane, mis aedniku võib isegi üle elada.

Eestis on seni ilmselt kõige levinum viinamarjasort lätlaste aretatud “Zilga”. Kui seda kasvatada vastu lõunaseina, annab see üsna head saaki, kuid kasvuhoones on “Zilga” kobarad silmanähtavalt suuremad ja ilusamad.

Poom seletab, et “Zilga” puhul kehtib reegel: kui tahta rikkalikku magusate marjadega saaki, tuleb taim sügisel korralikult tagasi lõigata. Kui aga kasvatada seda pigem haljastustaimena ja võtta marju boonusena, pole vaja aiakääridega suurt toimetada.

Kui “Zilga” sobib suurepäraselt kasvuhoonessegi, siis oma kogemusele tuginedes tõdeb Poom, et rahva seas tuntud avamaasortidest ei maksa kilemajja istutada “Gunat” ega “Hasanski Sladkit”.

Kui siiani on talus viinamarju kasvatud pigem sortidest soti saamiseks ja istikute müümiseks, siis nüüd on Poom üsna seda meelt, et viinamarju tasuks müüagi. “Tomatit ju saab samamoodi kilekasvuhoones kasvatada,” sõnas ta.

Pealegi pole vähe oluline, et Eestis õnnestub viinamarju kasvatada suuresti kemikaalideta. “Seni pole me küll pidanud keemilist taimekaitset appi võtma,” kinnitas Poom.

Arbuusipõld laieneb

Kui viinamarju tasub rikkaliku saagi saamiseks kasvatada eelkõige kasvuhoones, siis arbuuse võiks rahulikult põllule ritta istutada. Tõsi, alles öökülmade möödudes ja algul tuleks ikka katteloor peal hoida.

Arbuuse-meloneid on Saare-Tõrvaaugul proovitud avamaal kasvatada juba 1995. aastast, aga tänavu on nende kasvatus senisest laiemalt ette võetud: mõlemat leidub kasvuhoonetes ja põllul poolsada sorti. Kui eelmistel aastatel korjati aiandis arbuuse-meloneid paarsada kilo, siis tänavuseks saagiks ennustab Poom tonni, mida siis järgemööda laatadel turustatakse.

Talvel istub aednik arvuti taga ja otsib internetiavarustest uusi sorte, tellimus teele ja kevadel seemned proovimiseks mulda.

“Mida aednikul talvel muud teha, kui kataloogide taga suud vesistada,” muigas Poom.

Mõne sordi puhul saab aastaga selgeks, et seda ei tasu Eestis kasvatada, teistega katsetatakse kauem. Üldreegel on, et sort peab olema varajane, et põhjamaises suves valmida jõuaks.

Mitme aasta kogemuse põhjal julgeb Poom meie kliimas sobiva arbuusisordina nimetada “Blacktail Mountaini”, mis on isegi varasem ja saagikam kui Eestis seni kõige tuntum sort “Sugar Baby”.

“Tänavu annavad kena saaki “Typhoon” ja “Anam”, mis kenasti näivad sobivat ka avamaale,” loetles Poom. Melonitest soovitab ta sorti “Snow Leopard”.

Meloni- ja arbuusikasvatamine on suhteliselt sarnane kurgikasvatusega. Samamoodi nagu kurki võib neid taimi kasvuhoones üles siduda, selle asemel et maha roomama jätta. Loomulikult tuleks siis viljad eraldi toestada, näiteks võrguga.