Pikast laeva- ja autosõidust tüdinuna kappasid eile hommikul Soomaa rahvuspargis Tipu külas angervaksa täis kasvanud karjamaale pruunikashallid hobused, keda oma silmaga tahtis näha kenake rahvahulk.
Konikud hirnuvad Sookuningas ja Soomaal
9. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisamuti uudistasid uut asukohta hirnudes furgoonist valla päästetud pika laka ja vöötseljaga konikud ehk Poola päritolu poolmetsikud hobused, kelle Eestisse toomist vahendas üleeuroopaline mittetulundusorganisatsioon ARK Nature, päästmaks siinsed kunagised karja- ja heinamaad võsastumast.
“Maahooldajad on nende vastuvõtuks valmis, ühing annetabki hobused otse neile, 23 jääb Soomaal Georg Artma hoole alla, ülejäänud 24 viisime kolmapäeval Sookuninga looduskaitsealale Lanksaare talu perenaise Ädu Leesmendi hoole alla,” rääkis keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Murel Merivee.
Päästavad maastikke
ARK Nature Hollandi-poolne esindaja Josep van de Vlasakker ütles, et ühendus on toetanud loodussõbralike karjatamisalade rajamist mitmel pool Euroopas.
Lätis on konikud “töötanud” juba tosin aastat Kemeri ja Pape looduskaitsealal. Siiani oligi Läti põhjapoolseim riik, kus aborigeenseid suksusid karjatatakse.
Oma lõunanaabrite juures käisid konikuid vaatamas eestlasedki. Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Gunnar Sein veendus, kuidas vähenõudlikud looduslapsed seal isegi kulu ja puuoksi sõid, ning sai kindlust Soomaa kui rahvusvaheliselt väärtustatud PAN-parkide võrgustikku arvatud alal konikute vajalikkuse suhtes, sest vikatiga niitjaid napib.
MTÜ Eesti Pärandmaastike ärgitusel ja Pärnus linnalehmade ehk Šoti mägiveistega tuntuks saanud Georg Artma jälgis oma uute, Hollandist teekonda alustanud hoolealuste, viieaastase lepinguga enda kui maahooldaja kasutusse antud hobuste tulekut ligemale kümne hektari suurusesse elektrikarjusega ümbritsetud koplisse.
“Looduslikud olud sobivad neile, varjualust pole vaja, juua saavad siitsamast jõgedest, ainult lakusoola peab neile panema,” arutles konikute vastne omanik. “Aga eile hommikul oli siinsamas koplis karu, ootas vist neid,” kostis ta, saates silmadega nelja haaremi hajumist koplisügavusse seal võimutsema hakanud pajude varju.
Konikute eripära on nende elamisviis inimmõistes karjatamisalal haaremitena nii, et juhttäku karja jääb mitu mära. Viljandimaale Tipu küla karjamaale jõudis neli sellist rühma, igaühes varsski hüplemas.
Esimesed poolsada konikut toodi Eestisse, Viljandi- ja Pärnumaa looduskaitsealadele kaugemat tulevikku silmas pidades. Kui kari paljuneb, plaanivad keskkonnaametnikud neid poollooduslike koosluste hooldajana kasutada riigis mujalgi.
Toiduvaliku suhtes vähenõudlikud ja ilmastikumuutustele vastu pidavad põlis- või poolmetsikud tõud sobivad enim selleks tööks, mis põllumajandustegevusest ja loomapidamisest taandunud inimestele juba üle jõu käib.
Söötmine rikub iseloomu
“Inimestel on neid hobuseid huvitav jälgida ja võib-olla viin neid Pärnugi, rannakarjamaale, aga ühte peab meeles pidama: konikuid sööta ei tohi, nagu Šoti mägiveistele käest maiust pakutakse,” rääkis Artma.
Sama kinnitas konikud kohale toonud Hollandi looduskonsultant van de Vlasakker, sest käest söötmine, olgu kas või leivapalaga, rikub poolmetsiku tõu harjumusi ja iseloomu ning loomad muutuvad leplikest hoopis tigedateks.
“Pakume konikuid kogu Euroopas, meie esimene huvi on, et toodud loomad hakkaksid paljunema, sest teil on veel ruumi, poollooduslikke alasid, kuhu neid jagada, aga Hollandis pole enam ruutmeetritki vaba pinda, kus äsja sündinuid pidada,” tõdes van de Vlasakker.
Kolmapäeval ja neljapäeval toodud hobusekari juurdesündinud täiendusega läheb lepingukohaselt viie aasta pärast pooleks: osa ARK Naturele, osa maahooldajatele. Esimene eestimaine talv peab näitama, kui hästi pehmema kliimaga harjunud konikud meie hangedele ja pakasele vastu peavad.