Septembri kaheksandal päeval surmati Pärnus Halveti loomakliinikus Aasade pere lemmik, Sheltie’ tõugu koer Jacky. Lähedastele kurvas sündmuses ei ole laiemas plaanis vaadates midagi erakordset. Küll jäävad hämaraks põhjused, mis kõnealusel juhul halastustapuni viisid.
Looma peremees Aivar Aasa näeb süüd Terveksi loomakliiniku arstidel, kes ei tuvastanud koeral kahepoolset alalõualuu murdu, pidades looma vigastusi põrutuseks.
Seda, et koera lõualuu puruks oli, ei mõelnud Aasa ise välja. Seda kinnitas talle Halveti loomakliiniku arst Aarne Kivimägi. “Lõug liikus vabalt vasakule-paremale ja üles-alla,” meenutas Kivimägi, kelle sõnutsi polnud ränga vigastuse tuvastamiseks vaja teha isegi röntgenipilti.
Ometi oli kõigest kolm nädalat varem, 16. augustil tehtud Terveksi kliinikus looma koljust röntgenipildid, mille põhjal oli Aasale kinnitatud, et koera luud pole murdunud.
Ei saanud asja
Terveksi loomakliinikusse sattus Jacky pärast seda, kui ta oli naabri kassi taga ajades oma koonu vigastanud. Kas vastu puuriita joostes või pere teise koera, Saksa lambakoeraga kokku põrgates. Igatahes oli Jacky mõni tund pärast intsidenti värisema hakanud ja söögist keeldunud.
“Öeldi, et loom on šokis ja küll läheb üle, söödeti veel valuvaigisteid sisse ja saadeti koju,” rääkis Aasa, kelle mäletamist mööda Terveksis loomal midagi eluohtlikku ei tuvastatud.
Valuvaigisteid täis pumbatud koer hakkaski uuesti sööma. Ent seda rõõmu jagus paariks päevaks. Siis tuli uuesti tagasilöök. “Hambad laksusid, suud kinni panna ei saanud,” rääkis Aasa, et koer sai kugistada ainult pasteeti ja pisikesteks tükkideks tehtud viinereid.
Nii viis peremees õnnetu koera Terveksisse tagasi. Jälle oli lohutatud, et tegemist on pelgalt põrutusega. Järjekordne ports valuvaigisteid ja antibiootikume kaasas, sõitis Aasa koju Häädemeestele tagasi.
Ent Jacky olukord läks päev-päevalt hullemaks. “Vaatas sellise näoga otsa, et “aidake mind ometi”, ei söönud enam midagi ja jõudis vaevalt juua,” ei leevendanud määratud ravi Aasa hinnangul koera piinu.
Kokku käis Aasa enda sõnutsi neli–viis korda Terveksis, kulutades visiiditasudele ja rohtudele pealt 200 euro. “Tühja sest rahast, oleks kohe öeldud, et aidata ei saa, oleks kohe magama pannud, aga nüüd ta kaks nädalat piinles, niutsus ja palus abi,” ütles ta.
Näinud, et Jacky tervis Terveksi vahet käimisest ei parane, toimetas Aasa looma Halveti kliinikusse.
Päästa polnud midagi
“Me võtsime ta sisse, sest nägime ära, et tal oli väga tugev põletik tagumistes hammastes. Kui selline põletik on, siis tuleb vaadata, millest see on tingitud,” rääkis Kivimägi.
Narkoosi all koera uurides jõuti ehmatava avastuseni. Põletik polnud Kivimägi hinnangul tingitud hammastest, nagu alguses kahtlustati, vaid murdunud lõualuust. Loksuv lõualuu oli jõudnud juba hulgi vigastusi tekitada. “Seal ei olnud enam midagi lappida,” tõdes Kivimägi. Tema selgitusel polnud lõualuu ainult puruks, vaid nagu hiljem Aasa poolt Terveksist välja nõutud röntgenipiltidelt selgus, ka nii hõre, et seda ei saanukski enam parandada. Pealegi oli nädalaid piinelnud loom selleks ajaks nii nõrk, et Kivimägi sõnutsi ei oleks ta tõenäoliselt narkoosi üle elanud.
“Terveksi viga oli see, et nad ei suutnud omaenda pildi pealt seda murdu välja lugeda ja panid vale diagnoosi, mitte see, et keegi tahtlikult oleks midagi tegemata jätnud,” avaldas Kivimägi veendumust, et Terveksi arstid tegutsesid parimate soovidega. Samuti määrati seal tema hinnangul, lähtudes sellest, et luud on terved, täiesti õiged valuvaigistavad ja põletikku alandavad rohud.
Siiski leiab Kivimägi, et röntgenipilt polnud kõige parema kvaliteediga. Ta ise oli tuvastanud sellelt luumurru ainult tänu sellele, et teadis, mida otsida.
Samuti ei väida Kivimägi, et loomal oli juba Terveksisse jõudes tingimata kahepoolne lõualuu murd. “Võis olla ka nii, et ühelt poolt oli katki ja teises oli mõra ja tänu sellele, et üks pool oli katki, lõi selle mõrasegi poole lahti,” oletas loomatohter.
Ainuõige ravi
Toimetuse palvel röntgenipildi üle vaadanud Terveksi kliiniku juhataja Heli Jürindi jääb augusti keskel diagnoosi pannud arstiga samale seisukohale: koera lõualuud ei olnud kliinikusse tulles murdunud. Küll nendib Jürindi, et tõepoolest, ühel pool lõualuud paistab paari millimeetri pikkune mõra.
Ent isegi sellisel juhul oli kliiniku määratud ravi Jürindi kinnitusel asjakohane.
“Kui seal ka oli mõra, siis olgem ausad, sellise mõra puhul antaksegi valuvaigisteid ja antibiootikume niikaua, kuni luu kokku kasvab ja ta saab hakata uuesti sööma,” märkis ta, et pildi põhjal polnud mingit põhjust looma seisu lootusetuks tembeldada.
Kuidas ja millisel hetkel täpselt aga sai pisikesest mõrast kahepoolne lõualuu murd, on Jürindile müsteerium. “Lõualuus on üsna palju tühja ruumi ja võib-olla sai ta pärast siinkäimist veel kusagilt laksu,” pakkus ta välja.
Viimase väitega ei taha nõustuda Aasa, kelle väitel oli loom kogu aeg tema kõrval. Viimse hetkeni. “Kui ta viimane kord lauale panin, surus ta end vastu minu kätt, nagu kallistaks veel,” meenutas peremees, keda nukkervalus mälestus piinab tänini. Nagu küsimus, kas tema ja arstid tegid ikka kõik, et Jacky terveks saaks.
Keegi ei eksinud
Hämarasse loosse tõi selguse üks Pärnu parimaid loomaarste, Kenno loomakliiniku tohter Marti Lasn. Toimetuse palvel erapooletu eksperdina röntgenipilti uurinud Lasn kinnitas, et 16. augustil, kui Terveksis Jackyst röntgenipilt tehti, oli looma ühes lõualuu harus mõra, ent luud polnud murdunud.
Küll näitas pilt, et kaugele arenenud hambapõletiku tõttu oli luukude sedavõrd kannatada saanud, et sellest oli purihammaste all säilinud vaid millimeetripaksune kiht.
Seetõttu on Lasna hinnangul väga reaalne, et kolme nädala jooksul sõigi põletik lõualuu lõpuks mõlemalt poolt puruks. Kui nii, siis ei eksinud Terveksi arst, kes väitis, et luud polnud murdunud, ega Halveti tohter, kelle kinnitusel oli loomal kahepoolne lõualuu murd. Ja igal juhul olid ravimidki õigesti määratud.
“Olgu, siin oleks võinud tähelepanelikul vaatamisel märgata tugevat põletikku ja luu kadu ning näha ette, et luu võib katki minna,” märkis Lasn.
Liiati oli Jackyl hammastega juba varem probleeme. Aprilli alguses eemaldati tal Terveksis hambakivi. Hammaste välimus sai küll parem, ent kuu hiljem hakanud koer Aasa sõnutsi otsekui närimist vältides toitu kugistama. Viide sellele, et tal võis juba toona olla hambapõletik, mis augusti lõpuks oli nii kaugele arenenud, et antibiootikumid ei peatanud pöördumatut protsessi.
“Luu läheb nii pudedaks ja pehmeks, et kui ta närib konti või midagi, võib ta selle ära murda,” selgitas Lasn, et sellises seisus lõualuude murdumiseks pole enam traumat vajagi. Mis tähendab, et luu võiski murduda pärast seda, kui Jacky oli valuvaigistite toel vahepeal jälle sööma hakanud.
“Elus tuleb kõike ette ja hambaprobleemid on sagedased,” tõdeb Lasn kurva loo lõpetuseks, et inimesed võiksid oma lemmikloomade suuhügieenile rohkem tähelepanu pöörata.