:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/09/22/762226t1h0060.jpg)
Täna hääletatakse ÜRO peaassambleel Palestiina riigi vastuvõtmist elik tunnustamist, aga enne seda on saanud lugeda järjest kentsakamaid ja ootamatumaid sõnumeid. Ikka sellest, et palestiinlased võtvat oma ettepaneku tagasi, sest seda soovivat USA oma alaliste semudega ja osa Euroopa Liidu riike.
Kindel on vaid see, et USA valitsus on tõepoolest lubanud panna veto julgeolekunõukogus. Ent see hääletus toimub juba pärast sõnavõtte peaassambleel. Esmaspäeval kinnitas Palestiina juht Mahmoud Abbas ÜRO peasekretärile veel kord, et riigiks tunnustamise taotlus esitatakse. Ega neil muud üle jää, kui oodatud on aastakümneid. Stardipunktiks loevad ühed 1947., teised 1988. aastat, aga mõlemad on nõus 1967. aasta piiridega. Ehk aluseks võiks lugeda seda aastat.
Läbirääkimised Iisraeliga takerdusid seetõttu, et viimasena mainitu jätkas külmalt asulate ehitamist nendele aladele, mis 1993. aasta (jätan hilisemad nimetamata) kokkulepete alusel pidid minema Palestiina riigile.
USA riigisekretär Hillary Clinton, Tony Blair kui Lähis-Ida kvarteti juht ja teine britt paruness Catherine Ashton kui ELi välispoliitika juht rääkisid viimastel päevadel jälle, et targem oleks taasalustada Palestiina-Iisraeli kõnelusi ja alles seejärel panna küsimus ÜROs hääletusele. Kuid juba üle aasta on Abbas ja teised kinnitanud, et hääletus ÜROs ei sega kõneluste taasalustamist, pigem soosib seda. Sama arvavad ilmselt vähemalt 129 riigi esindajad, kes täna peaksid toetama Palestiina taotlust, mis tõstaks ÜRO liikmete arvu 194ni.
Kogu Palestiina loo üks huvitavamaid tagamaid on Türgi käitumine. Tasub meenutada, et USA president valis just Türgi kohaks, kus tutvustada oma uut Lähis-Ida poliitikat. Pool aastat hiljem kuulutas Obama ÜRO kõnepuldist, et loodab septembris seal näha nii Iisraeli kui Palestiina riiki.
Enne seda murrangulist avaldust toimus intsident Gaza sektorisse suunduva Türgi laevaga, mida Iisraeli commandos’ed ründasid õhudessandiga rahvusvahelistes vetes. Iisraeli versiooni järgi tungiti külmrelvadega kallale taevast laskunud sõdureile, kuid millegipärast kandis kaotusi vaid vastasleer: üheksa Türgi kodanikku tapeti.
Sealtpeale on Türgi ja Iisraeli suhted halvenenud ja kaks nädalat tagasi saadeti Ankarast välja Iisraeli suursaadik. Araabia revolutsioonide tulemusena Iisraelile tekkinud seisu avab hästi teadmine, et Iisraelil pole saadikuid Egiptuse ohvitseride tapmise tulemusena Kairos ega Jordaaniaski. Läinud nädala lõpul andis Türgi teada, et just tema hoiaku tõttu jäi Iisraelil kevadel avamata täisesindus NATO juures.
Nüüdseks on Türgi katkestanud kõik sõjalise koostöö lepingud Iisraeliga. Enamgi, Türgi on läkitanud Vahemerre Iisraeli kalda vastu oma sõjalaevad ja lubab jõuga kaitsta kõiki Gazasse minevaid abisaadetisi.
Türgi laevastiku asumine Vahemerre kannab uhket koodnimetust – operatsioon “Barbarossa”. Tegemist pole Hitleri Venemaa vallutamise plaani nime matkimisega. Kuigi mitu Saksa vürsti kandis hüüdnime Punahabe ehk Barbarossa, olid eurooplased selle samuti andnud Türgi admiralile Hayreddin Barbarossale, keda 1510–1545 võis pidada Vahemere valitsejaks, sest peksis puruks nii Saksa-Rooma keisri Karl V kui Hispaania laevastiku.
1517 allutas Hayreddin Türgile praeguse Alžeeria, mille 1830. aastal vallutas Prantsusmaa. Fakt on see, et ülejäänud Põhja-Aafrika ehk Liibüast (selle vallutas 1911. aastal Itaalia) ida poole jäävad alad olid Esimese maailmasõjani Ottomani impeeriumi koosseisus. Euroopa koloniaalriikide kõrbemise järel – aga Araabia revolutsioonid on ju suunatud Obama, Sarkozy, Merkeli, Cameroni ja teiste eilsete sõprade ja partnerite diktatuurirežiimide vastu – ruttab Türgi end selles piirkonnas taaskehtestama.
Läinud nädalal esines Türgi peaminister Erdogan Kairos Araabia maade liigale ja külastas seejärel Tuneesiat ja Liibüa mõlemat pealinna Tripolit ja Banghazit. Peale selle heideti Türgi lennukitelt alla humanitaarabi Bani Walidis sõdimist jätkavale Gaddafi seltskonnale. Märksa läbimõeldum käitumine, võrreldes Sarkozy ja Cameroni päev varem samas tehtud käikudega. Just Liibüas kuulutas Erdogan ametlikult välja Türgi tagasituleku piirkonda ja on tõenäoliselt üks peamisi Palestiina riigi loomise toetajaid ÜRO kõnepuldist.