Kommentaar: Õli tulle rahuloluriigis

Silvia Paluoja. Foto: PP

Riigikontrolör Mihkel Oviiri aastaaruanne Toompea suures saalis rahva valitud parlamendiliikmete ees oli rahuloluriigis nagu õli tulle valamine ja sõnaleegid pole siiani kustunud.

Oviir ei öelnud midagi sellist, mida kõrgest mäest madalamal ja ehk sealgi nagunii teatakse. Küsis vaid otse, millal saavad Eesti arst ja õpetaja Soome kolleegidega samaväärset palka.

Tuletas meelde, et riigi tuleviku kindlustamiseks on vaja teada ja teadvustada, milliste ülesannetega Eesti silmitsi seisab ning kas ja kuidas on valitsus neid lahendanud. Ning tuletas näidete varal meelde meie riigi liigset sõltuvust välisrahast.

Aga mis saab siis, kui Euroopa Komisjon muudab rahastamispõhimõtteid ja liikmesriigid peavad valima väheste eelistuste hulgast, kuhu eurod suunata?

Oviir küsis rohkem, kui näiteks rahandusminister Jürgen Ligi välja kannatas, sestap viide lugupeetud inimese estraadlikule esinemisele.

Aga sellest aastaaruandest käis läbi ka haldusreformi vajalikkuse teema. See on nagu kuum kartul, mida on suus veeretatud kogu selle kümnendi. Ajast, kui peaminister oli Mart Laar ja siseminister Tarmo Loodus, maavalitsustele jagati haldusterritoriaalse korralduse muutmise juhiseid ja alla 8000(!) elanikuga vallad taheti kaotada.

Vahetusid poliitilised valitsused, eelkäijate algatus põrmustati, sest näib olevat tava, et iga minister tõestab oma vajalikkust mõne uue reformiga. Teist valitsuskoosseisu regionaalminister Siim-Valmar Kiisler ei avasta seega Ameerikat, rääkides omavalitsuste haldussuutmatusest, nende ühendamise tarvidusest.

Miskipärast on Pärnumaal selle kümne aastaga olnud vaid kaks omavalitsuste liitumist: üks neist nagu Looduse juhise järgi: Kilingi-Nõmme linn, Saarde ja Tali vald (2005) ja teine veidi poolikult, sest Kaisma ja Vändra vallaga liitumisest taganes Vändra alev (2009), kuid see oli ainus omavalitsuste vabatahtlik ühinemine riigis tollaste volikogude valimistega koos.

Küsigem: miks? Võib-olla sellepärast, et ühe maarahvale pealesurutud ümberkorralduse, 1993. aastaga lõpetatud põllumajandusreformi haavadest pole (tootmis)hoonete varemetes maa ega inimesedki veel toibunud.

Raske on leppida teadmisega, et üks Eesti sõdureist naasis Afganistanist taas kirstus. Riiklikud matused ei korva lähedaste leina. Kui kaua me võõras sõjas oma noori mehi Eesti eest ohverdame? Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris on mälestustahvlil 11 nime, taasiseseisvunud riigist rahuaja missioonidel hukkunutena. 12ndana lisandub kapral Agris Hutrofi nimi.