Eesti vetesse on ilmunud koletu marjaõgija – ümarmudil

Ümarmudil on Eesti vetes võõrliik, kasvab kuni 25 sentimeetri pikkuseks, olles oma põlisvetes massiline söögiks tarvitatav mereand. Foto: Heli Shpilev

Kalamehed kurdavad, et Muuga lahte on ilmunud arvukalt inetu välimusega tundmatuid kalu, kes ujuvad püünistesse ja hakkavad õngekonksugi otsa. Tegu on ümarmudilaga, kes esimest korda Eesti vetes ilmus välja Pärnu lahes.

Ihtüoloogid iseloomustavad ümarmudilat Läänemerre tunginud võõrliigina, kes teiste kalade marja õgijana ja erakordse sigimisvisaduse tõttu on konkurent meie vete põliskaladele.

Samal ajal kostab Tallinnast, et seda välimuselt eemaletõukavat, kuid muidu söödavat vee-elukat kohtab juba pealinna Keskturu kalalettidel. Kui veel mitte iseseisva kaubaartiklina, siis muude kalade hulgas küll.

Ümarmudil Pärnu lahest

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev oli esimene, kes Pärnu lahest püütud ümarmudila liigiliselt määras. (Teiste andmete järgi määrati esimene Eesti ümarmudil 1992. aastal Liivi lahes, T. K.)

Imeliku välimusega tundmatu kala toodi Shpilevile 2002. aasta 23. aprillil. Kala oli 17,8 sentimeetrit pikk ja kaalus 84,4 grammi. Ümarmudil oli ujunud tindimõrda Pärnu lahes Pardiaugul ja uurimine näitas, et ta oli toitunud meritindi marjast.

Ihtüoloogide andmeil on ümarmudilaid Pärnu lahest püütud veel kahel korral, 2007. aasta juunis ja 2010. aasta mais. Suurim neist oli 21,8 sentimeetri pikkune ja kaalus 158 grammi.

Muuga lahes on ümarmudilad aga kanda kinnitanud sedavõrd, et nende püüdmist keegi enam ei registreeri.

Shpilevi jutu järgi oli juba 2009. aastal Muuga sadama akvatooriumi lähedal kitsal alal rannavetes “pisike ümarmudilate asurkond, kes ennast seal õngemeeste rõõmuks suhteliselt hästi tundis”.

Nüüd on asurkonnast kasvanud aukartust äratav ümarmudilate populatsioon, mis ihtüoloogide hinnangul võib hakata ohustama kohalikke kalaliike, esialgu eeskätt lesta.

Paanikaks põhjust

Mudilate kõik liigid ei ole Läänemeres võõrliigid. Näiteks mustmudil on Läänemereski põliskala, kes elutseb näiteks Ahvenamaa saarestiku vetes. Küll on sissetungija ümarmudil.

“Ümarmudil on väga ebameeldiv just oma elujõulisuse poolest ja võib üsna ruttu soodsate tingimuste korral muutuda ühes või teises piirkonnas kogunisti domineerivaks liigiks,” rääkis Shpilev, kuid lohutas, et vähemalt praegu pole Liivi lahes paanikaks põhjust.

“Samal ajal tuleb silmas pidada, et kui see elukas kohale jõuab, siis lahti temast ilmselt enam ei saa ja ümarmudil hakkab võtma eluruumi meie põliskalade arvelt,” hoiatas ihtüoloog.

Võõrliigid jõuavad meile enamasti laevade ballastveega, seega tuleks teha kõik, et laevamehed võõrast vett meie merre ei pumpaks. “See on tegelikult ainus tõhus viis kodumerd kaugete kutsumata külaliste eest kaitsta,” tähendas Shpilev.

Lähim näide, kus võõrliigina laevade poolt kohale toodud ümarmudil on end koduselt sisse seadnud, on Gdansk, kus esimene ümarmudil registreeriti 1990. aastal, kuid nüüdseks on see seal muutunud domineerivaks kalaliigiks.

Ümarmudil on söödav, kuid Shpilev rääkis, et Gdanski vetes omab see kala rohkem tähtsust sportliku kalapüügi objektina ega ole väärtus kulinaarses mõttes.

“Keskmine eestlane, kes minu arvates on toidulaua suhtes väga konservatiivne, vaevalt ümarmudilat maiuspalaks pidama hakkab,” arvas Shpilev. “See kala on inetu, kombateski hatune ja ebameeldiv elukas, nii et ma ei usu, et meie perenaised temast väärt mereanni teeevad.”

Ümarmudil on põlisasukana arvukas Kaspia, Musta, Araali, Aasovi meres. Seal ulatuvad tema püüginumbrid kümnetesse tuhandetesse tonnidesse aastas.

Shpilev lisas, et kui me, eestased, ei oska ümarmudila sissetungi takistada ega õpi teda toidukski tarvitama, on halvim uudis see, et ülejäänud kalade marja õgijast ümarmudil suudab kohaneda siseveekogudeski.