Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2008/12/26/110076t1h4108.jpg)
Kui Pärnu Ülejõe gümnaasiumi 9.c klassi õpilane koolist koju jõudes vanaemalt kuulis, et ta võitis üleriigilise esseekonkursi esikoha, ei jäänud ta seda teadet uskuma enne Internetist sellele kinnituse leidmist.
“Mulle koju oli helistanud þürii aseesimees Toivo Keva ja öelnud kõne vastu võtnud vanaemale, et minu töö võitis. Ma ei uskunud seda enne, kui sain meili, siis lugesin mitu korda seda rida: esimene koht – Victoria Riisenberg,” räägib neiu klassitoas, nagu oleks see e-kiri just äsja tema postkasti potsatanud.
Nii jõudis rahvastikuministri büroo ja üleriigilise integratsiooniprojekti/kodanikuhariduse programmi “Minu riik” üldhariduskoolide õpilastele korraldatud esseekonkursi “Eesti Vabariik läbi 90 aasta” võiduteade Pärnusse.
Kodanikupäevaga tipnenud esseekonkursi þürii esimees oli rahvastikuminister Urve Palo, konkursile esitatud 194 töö hulgast jäi sõelale 19, mille autorite esikolmikus tuli teisele auhinnalisele kohale Alina Ujazina Narvast (11. klass) ja kolmandale Kätlin Pall Tallinnast (9. klass).
Mitu põlvkonda
Victoria ütleb, et kirjatöö alustamise eel ei mõelnud ta ajaloo ümberkirjutamisele, vaid sellele, kuidas ta saaks ajas rännata oma vanavanaema, vanaema ja ema mälestustele tuginedes.
“Siis otsustasingi niimoodi kirjutada, et kõik nad räägiksid mulle, mis neil oli ja kuidas neil elu kulges sel ajal, kui nemad olid minuvanused,” põhjendab neiu oma valikut.
“Kirjutatud essee oli huvitav selle poolest, et valgustas elukäiku läbi mitme põlvkonna, seega olid esindatud Eesti elu etapid tol ajal elanud inimese silmade ja tegude kaudu,” kommenteeris þürii arvamust Toivo Keva, kes on ka üleriigilise integratsiooniprojekti “Minu riik” tegevjuht. Lisades, et hea ja sorav stiil ning tundeline lähenemine tegidki sellest esseest võidutöö.
Emakeeleõpetaja Liina Kanarbik oli see, kes Victoriat koolis esseekonkursist osa võtma innustas.
“Pakkusin Victoriale välja niisuguse võimaluse sellepärast, et tal on hea sõnavalik ja fantaasiat, kuigi tean, et tal aega eriti ei ole, sest ta tegeleb paljude asjadega,” räägib õpetaja Kanarbik, kes enda sõnul konkursitöö ärasaatmise eel juhendajana selles eriti parandusi ei teinudki.
“Ta tabas ära selle, mis ühele lapsele on kõige tähtsamad – need on sotsiaalsed tingimused sellel hetkel. Ta mõistis, et tänapäeva laps peaks olema tänulik, sest tal on palju valikuid,” arvab õpetaja.
Järgmisel hommikul
Esiemade kooliajas rändamisega esseekonkursil riigis teised kirjutajad enda selja taha jätnud, ei suutnud Victoria sõba silmale saada. Ta mõtles sellele, et võib-olla tabas þürii liikmeidki äratundmisrõõm.
“Kirjutasin vanavanaemast – þüriis vist nii vanu inimesi ei olnud, aga nemad võib-olla mäletasid, mida nende vanaemad on rääkinud. Siis kirjutasin vanaemast – seal võib-olla oli keegi, kes ennast ära tundis. Seejärel minu ema ajast – seal, ma usun, tundsid nad kõik ennast ära. Ja muidugi minu aeg,” seletab Victoria sädevil silmi.
“Järgmisel hommikul tuleb Victoria, suur ðokolaaditahvel kaasas, langeb mulle kaela ja ütleb: õpetaja, ma võitsin esimese koha! Loomulikult, minu rõõm oli ka väga suur, sest ikka üle riigi tööd olid ju,” rõõmustab õpetaja Kanarbik seda koolipäeva algust meenutades.
Esseekonkursi võitjaid autasustas rahvastikuminister Urve Palo konverentsil, mis peeti Virumaal Haljalas. Sinna ja tagasi sõidutas tütre koos juhendajaga Victoria isa.
Esikoha auhinna pani välja SEB, võitjaneiu naasis sülearvutikoti ja rahakotiga. Järgmisel päeval laekus ülekanne, mis võrdub ehk neljandikuga hea sülearvuti hinnast.
Tõstamaalt kolmeaastasena Pärnusse elama asunud ja koos vanema õe Stiiniga samas koolis õppival Victorial on kirjutamine üks meelistegevusi. Aga ta tegeleb veel kunsti ja tantsimise, laulmise ja klaverimänguga ning lähtub põhimõttest “kui jagub tahtmist, jagub ka aega”.
