Okupandid hädas

Vene president Dmitri Medvedev (paremal) kätleb Lõuna-Osseetia juhikandidaati Anatoli Bibilovit. Foto: Reuters

USA-Iisraeli ponnistused andsid tulemuse selles mõttes, et 11. novembril lõppes peamurdmine ÜRO julgeolekunõukogu Palestiina riikluse hääletamise suhtes otsusega, et ei hääletata üldse. Oli kindel, et vastu hääletaksid USA (= veto), Saksamaa ja Colombia. Prantsus- ja Inglismaa (London viitas eeskujuna Pariisile) teatasid, et marsivad hääletuse ajaks välja, Venemaa, Hiina, Brasiilia, India, Lõuna-Aafrika, Liibanon, Nigeeria, Gabon olid kindlalt poolt, kuid lahtiseks jäid Bosnia ja Hertsegoviina ja nõukogu eesistuja Portugali hääled.

Olnuks poolt üheksa – miinimum, mis annab tulemuse, millega tuleb arvestada, oleks hääletatud. Palestiinlastele oli tekkinud seis ette teada (peale Londoni ja Pariisi viguri) ja nüüd jääb vaid oodata, millal tuleb hääletus peaassambleel, kus palestiinlaste väitel on neil vajalik arv hääli – 130 – käes. Elame, näeme.

Arvatult leidis julgeolekunõukogus toimunu, õigemini toimumata jäänu minimaalset kajastust lääne peavoolumeedias, ent järgnevatestki olulistest sammudest, nagu Lähis-Ida kvarteti (ÜRO, USA, EL, Venemaa) väisangust Jeruusalemma-Ramallah’sse 14. novembril tehti vähe juttu, sest tulemus oli null. Päev hiljem tulnud Hamasi ja Fatah’ ühisteadet, et nad tulevad mais 2012 valimistele ühise nimekirjaga, levitati napilt, sest tegu oli nii-öelda tarbetu infoga. Küll jagus ruumi ja aega Iraani arvustamiseks ja Iisraeli võimaliku rünnaku kirjeldamiseks. See samm on siiski ebareaalne, arvestades suurriikide hoiakuid: Venemaa ja Hiina kõrval on Iraani ründamisele selgelt vastu Saksamaa ja vingerdades Prantsusmaa.

Lausa rabavaks võib pidada arengut teise okupandi Venemaa territooriumil. Valus, aga õige nimi. Ehkki Moskva jõudis sõdida 17 aastat selle vastu, et ta oli okupant, sest Eesti, Läti ja Leedu omaaegne ladvik olla ise võõrväed kohale kutsunud, hõivati 2008. aasta sõjaga Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Juriidika on halastamatu: okupatsioon ehk jälle okupant. Äsja kinnitas seda Euroopa Parlamendis 17. novembril vastu võetud resolutsioon, mis nõudis Vene armee lahkumist ”okupeeritud Georgia aladelt”.

Muide, palestiinlaste käes olev territooriumgi, kus Iisraeli väed jätkuvalt sees, kannab ametlikult ja Iisraeli teadmisel okupeeritud Palestiina territooriumi nime. Selle leiab teatmeteostest, ent meedias püütakse esimest sõna mitte kasutada.

13. novembril toimusid järjekordsed ”presidendivalimised” okupeeritud Lõuna-Osseetias. Kunagine maadlustšempion Eduard Kokoitõ üritas kolmandat korda kandideerida, ent parlament ja kohus olid sellele vastu, nii tuli rahulduda niitidetõmbaja rolliga. Kandidaate tagandati ridamisi, enne kui Kokoitõ ja Vladimir Putin, kelle vastavat läkitust loeti ette valimiskoosolekutel, tegid panuse erakorraliste olukordade ministrile Anatoli Bibilovile.

Kõik pidi minema ettenähtult, kuid esimesena üllatas valijate loidus: kui 2006. aasta valimistest võttis osa 52 443 valijat, siis sedapuhku 24 404! Vaat milline kingitus kehtivale režiimile ja selle 20 aastat tagasi püstipannutele Kremlist! Tulemus on seda häbiväärsem, et ehkki Euroopa institutsioonid ignoreerisid valimisi, oli kohal paras ports välisvaatlejaid ELi liikmesriikidestki ja nüüd ei saa kuidagi varjata, et rahvas ei tahtnud valida.

Ettevõetu muutus koomiliseks, kui selgus, et Bibilov sai 6066 (25,44 protsenti) ja endine haridusminister Alla Džiojeva 6052 (25,37 protsenti) häält ehk tuleb teine voor. Mõistagi sõltub nüüd kõik ülejäänud üheksast kandidaadist ja nende toetajatest.

Bibilov ruttas süüdistama “Kokoitõ režiimi”, mida rahvas ei usaldavat enam(!), ja tembeldas Džiojeva toetajad revanšistideks, kes ähvardavat kõik senised võimulolijad hävitada.

Arvata on, et valijate passiivsuse peapõhjus on valimistega koos tehtud rahvahääletus vene keele riigikeeleks kuulutamise üle. Kokoitõ sõnutsi oli tegemist ”tänuavaldusega suurele Venemaale selle eest, mida ta on teinud väikesearvulisele osseedi rahvale“. Rahvahääletusel osales 23 737 isikut ehk oma 700 vähem kui presidendivalimistel. Neist 19 797 olla toetanud vene keelele riigikeele staatuse andmist, 3902 hääletas vastu. Häbiväärne, kui see rahvahääletuse tulemus loetaksegi kehtivaks.

Veel enne valimisi levis 46 intelligendi protestikiri referendumi korraldamise vastu. Huvitav, kas sellelegi tuleb järg?