Müürilille reportaaž toidupangast: hindame nii annetajaid kui saajaid

Vabatahtlik Andre (esiplaanil) kuulub ühes perega toidupanga ­nimekirja, aga ta soovib abi eest midagi tagasi anda. Foto: Laura Vadam

Laupäeval kell 19.30 leian end kodulinna võõrast kohast sepikute, leibade ja saiade keskelt. Need on kastides üksteise peale laotud, tekitades koridori, millest mind läbi juhatatakse ja ringkäigule viiakse. Vaatan paremale ja vasakule, ette ja taha, üles ja alla: näen sadu kaste, mille tagant paistab paar peanuppu, tegutsejate suust kõlavad arvud. Viibin ju ikkagi pangas.

Vahel lipsab mööda mõni väiksemgi jalapaar, mille omanik mind kui esmakülalist uudis­himuga silmitseb. Hiljem selgub, et tegemist on vabatahtlike laste ja lastelastega.

Kehastun teadlikult pooleldi müürililleks: selliseks, kes oskuslikult peateel liiklevatele inimestele jalgu ei jää, aga julgeb aeg-ajalt neile küsimusi esitada ja teeb silmas paarile pisarale ruumi.

“See ei oleks õige, kui ma ise võtaks, aga mitte midagi tagasi ei annaks,” ütleb vabatahtlik Andre Kalmus, kes kuulab virnade vahel laua taga istudes tähelepanelikult kastide vahel liikuva Aare Aasa suust kostvaid arve, et need õigele paberilehele ja õigesse lahtrisse märkida.

Nimelt kuulub Kalmus perega toidupanga nimekirja. Ta on julge seda tunnistama. “Suur tükk ajab suu lõhki,” lausub ta seejärel, jättes külalise mõtisk­lema möödunud päevast, sealhulgas inimestest, kes mõni tund tagasi kassalettide ette kogumiskorvidesse miskit asetasid. Samuti neist, kes seda ei teinud või punase põllega priitahtlikest kaarega mööda kõndisid.