Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2018/12/12/11650619t1hc364.jpg)
Laupäeval kell 19.30 leian end kodulinna võõrast kohast sepikute, leibade ja saiade keskelt. Need on kastides üksteise peale laotud, tekitades koridori, millest mind läbi juhatatakse ja ringkäigule viiakse. Vaatan paremale ja vasakule, ette ja taha, üles ja alla: näen sadu kaste, mille tagant paistab paar peanuppu, tegutsejate suust kõlavad arvud. Viibin ju ikkagi pangas.
Vahel lipsab mööda mõni väiksemgi jalapaar, mille omanik mind kui esmakülalist uudishimuga silmitseb. Hiljem selgub, et tegemist on vabatahtlike laste ja lastelastega.
Kehastun teadlikult pooleldi müürililleks: selliseks, kes oskuslikult peateel liiklevatele inimestele jalgu ei jää, aga julgeb aeg-ajalt neile küsimusi esitada ja teeb silmas paarile pisarale ruumi.
“See ei oleks õige, kui ma ise võtaks, aga mitte midagi tagasi ei annaks,” ütleb vabatahtlik Andre Kalmus, kes kuulab virnade vahel laua taga istudes tähelepanelikult kastide vahel liikuva Aare Aasa suust kostvaid arve, et need õigele paberilehele ja õigesse lahtrisse märkida.
