Linnupoegadele otsitakse asendusvanemat

Sirle Matt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnupojad pesas. Pilt on illustreeriv.
Linnupojad pesas. Pilt on illustreeriv. Foto: Urmas Luik

Inimesest asendusvanema ülesanne on hätta sattunud linnupoegade toitmine vähemalt esialgu iga poolteise tunni järel.

Sestap sobiks Eesti metsloomaühingu Järvamaa piirkonna juhi Virge Võsujala sõnade kohaselt vabatahtlikuks asendusvanemaks kodune inimene, sest linnukeste toitmine on täiskohaga töö.

Lindude abistamise vajadus tuleneb metsloomaühingu esindaja jutu järgi sellestki, et meil on väga palju vabakäigukasse, kes tiivulised ema-isa pintslisse pistavad. Suur osa omapäi jäänud linnupoegadest hukub, et hulk pesakondi satub metsloomaühingu vaatevälja.

Hooajal, mis algab aprillis-mais, ei jätku abikäsi. “Tahaks välja õpetada inimesi, kes meie kõrval seda teed jätkavad,” sõnas Võsujalg, kes võtab oma hoole alla kakkude ja kulliliste järglasi. Ent elule aidatakse tavalisemaid liikegi, väikesi värvulisi. “Me pole vahet teinud, on see tuvipoeg, kakuline. Päästmist vajavad samamoodi kõik,” märkis ta.

Eestis pole peale metsloomaühingu ühtegi organisatsiooni, mis sedaviisi metsaelanikke abistaks. “Kõik metsloomadega seotud abipalved tulevad meile. Turgutame ja putitame nii palju, kui saab,” seletas Võsujalg. Tõdedes, et kahjuks tuleb loomi magamagi panna, kui näiteks jalaluu puruks, sest jalgadeta ju hiirt ei püüa. “Piinlema ei jäta me ühtegi tegelast, olgu siis autolt löögi saanud kährik või mõni kakk, kull, tuvi või kajakas,” loetles ta.

Pesitsushooaeg algab kevadel, ent praegugi ei möödu päeva, kui mõni loom abi ei vajaks.

Vabatahtlik kõneles, et metskitsi on tänavu palju ja nood käivad tee peal soola lakkumas, sest metsas jääb lakukive vajaka. Nii mõnigi leiab otsa autorataste all ja eelmise aasta pojad jäävad emata. Ent tallesid ei saa inimese juurde kostile jätta, sest kitsedel on õrn närvikava ja nad võivad kergesti stressi surra. Sestap hoolitsetakse tallede eest söögiplatsidel, kust nad saavad ise karjaga edasi liikuda. Võsujalg selgitas, et isegi kui kits on viga saanud, lastakse ta pärast haava õmblemist ja antibiootikumisüsti kohe metsa.

Pärnumaal tegutseb praegu kaks metsloomade ühingu vabatahtlikku. Võsujalg märkis, et siinsed vabatahtlikud ei ole spetsialiseerunud ühelegi loomaliigile, vaid abistavad kõiki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles