Keskkonnaagentuur: Tõenäosus hunt elusana leida on väike 

24 tundi enne kadumist salvestas keskkonnaagentuuri ulukikaamera Sindi paisu lähedalt jõest päästetud hundist ja ta kaaslasest viimase teadaoleva pildi.

FOTO: Erakogu

Veebruaris Sindi paisu juurest jäisest jõest päästetud hundi GPS-saatja vaikib juba kaks nädalat. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp on veetnud päevi Lääne-Virumaa metsades, otsides vihjeid ja üritades saada selgust selles, kuhu jälgitav loom kadus. Ta avaldas, et tõenäosus võsavillem elusana leida on muutunud väikseks.

Kübarsepp, kes sellele isendile raadiosaatja paigaldas ja tema tegemisi jälgis, välistab variandi, et saatja on lihtsalt rikki läinud ega edasta seepärast signaali. “Vanadel saatjatel, mis töötasid veel GSM-signaaliga, võis vahel esineda tarkvaraprobleeme. Uus, mille see hunt kaela sai, oli aga pea pommikindel,” ütles Kübarsepp, lisades, et seade edastas signaali ööpäevas 24 korda ja andmeside toimus satelliitide vahendusel.

GPS-seadme kõrval olla jälgimiskaelusesse peidetud teinegi saatja, mis töötas autonoomse akutoite peal ja edastas VHF-signaale. Seega on varuvariant, et kui ühe signaal peaks katkema, saab saatja asukoha siiski teise signaali abil tuvastada. Praegusel juhul ei olnud aga märki kummastki signaalist, kuigi piirkond kammiti võimsate antennide abil läbi.

/.../ Kujutage ise ette: kevadel on hunt olemas, suvel sigimise ajal peaks tekkima pesakond, aga sügiseks pole piirkonnas ikka ühtegi hunti. Kuhu ja miks nad sealt kaovad?
Marko Kübarsepp

Viimaste jälgimisandmete põhjal võis teha järelduse, et jälgitav hunt oli lõpuks leidnud oma territooriumi ja paikseks jäänud. Kõnealuses piirkonnas (Avinurmest Sämini) olevat huntide normaalseks eluks ja sigimiseks kõik looduslikud tingimused. Viimasel umbes kaheksal aastal ei ole aga sinna ühtegi isendit püsima jäänud. “Hundi vaatevinklist on tegu suurepärase eluks sobiva piirkonnaga, kuid viimasel ajal ei ole me sellest hoolimata avastanud sealt hunte, kellel oleks tekkinud pesakonnad. Kujutage ise ette: kevadel on hunt olemas, suvel sigimise ajal peaks tekkima pesakond, aga sügiseks pole piirkonnas ikka ühtegi hunti. Kuhu ja miks nad sealt kaovad?” viskab Kübarsepp küsimuse õhku.

Umbes ööpäev enne seda, kui signaal katkes, jäädvustas noorest isashundist viimase pildi keskkonnaagentuuri ulukikaamera. Sealt jalutas ta mööda teise laanepeniga. “Vastuse sellele, kust see seltsiline pärit oli ja kas tegu oli pruudi või temasuguse üksikuks jäänud isendiga, annab ilmselt junnigeneetika, kui oleme huntide bioproovidele analüüsid teinud,” selgitas Kübarsepp.

Pärast ulukikaamerasse jäämist tegi jälgitav susi paarikümnekilomeetrise tiiru Kiviõli poole ja siis kadus signaal. Kübarsepp tunnistas, et viimased kaks signaalpunkti, kus hunt käis, tundusid talle veidi kummalised. Mille poolest, ei soovi ta praegu täpsustada. “Kui oled 20 aastat huntidega tegelnud, kujuneb sul nende käitumisest mingi arusaam ja sa näed mustrit. Kui muster ei kattu tavapärasega, tekitab see küsimusi,” märkis ta.

Üht-teist on keskkonnaagentuuri ametnikud veel välja uurinud, kuid kogu teadaolevat infot avalikkusega ei jagata. “Uurimise huvides on parem, kui mõni infokild jääb veel varjatuks,” vahendas keskkonnaagentuuri pressiesindaja Valdo Jahilo.

Tagasi üles