Priitahtliku merepäästja amet nõuab elukorralduse muutust

Vabatahtlik mere­päästja Tauno Tähe leiab, et väikestes kogukondades peaks vabatahtliku ­tuletõrje ja merepääste viima­ ühe mütsi alla. Foto: Mailiis Ollino

Täna on rahvus­vaheline vabatahtlikele pühendatud päev, mille idee käis 1985. aastal ­välja ÜRO üld­assamblee. Sel päeval püütakse anda inimestele rohkem teavet selle kohta, millega vabatahtlikud tegelevad, ja kaasata uusi inimesi vabatahtlikuks. Selle üle, mida tähendab vabatahtlik merepäästetöö, arutlesime viimased kümme aastat priitahtlik merepäästja olnud Tauno Tähega.

Lääneranna vallas Kõmsil elav Tähe on varem töötanud loomaarstina, kuid praegu kasvatab lihaveiseid. Merepääste juurde sattus ta läbi kurva isikliku kogemuse nagu tema sõnutsi veel nii mõnigi. “Minu puhul oli see konkreetselt lähedase inimese kaotus veeõnnetuses. Mul puudus igasugune oskus talle abi ­anda,” avaldas vestluskaaslane.

Kuna Tähe on iseenda ülemus, panustab ta vabatahtlikku merepäästesse nii palju kui võimalik.

Priitahtliku merepääste probleem on see, et kuna nõudmised merepäästjaile on kõrged, napib inimesi. Algkoolitus vältab kuus päeva kahel nädalavahetusel. Üks nõudeist on 500 meetri ujumine. Distantsi läbimise aeg pole piiratud.