Kohaliku sportlase toetamise mõttele tuli nii Y-klubi kui Vanakooli keskuse koosseisu kuuluv Mikko Selg, kes Pärnatiga varem tuttav polnud. “Võtsin Reenaga ühendust ja küsisin, kas tal oleks abi vaja,” meenutas Selg, kes juhtumisi on õppinud Eesti parima vibulaskja ema Suluga samal koolitusel inglise keelt.

Selja sõnutsi meeldis tema idee klubis kõigile. “Seni oleme toetanud eelkõige noortekeskust ja enne seda kasuperede ühendust,” selgitas ta. “Klubi on kasvanud, meid on juba üle 20. Vaatasime ringi, mida veel teha.”

Y-klubi ja keskuse esindajad kohtusid Pärnatiga, jõudmaks selgusele, millist abi ta enim vajab. Sportlane avaldas, et ta on aastaid plaaninud minna Lõuna-Koreasse, kus resideerib ja veab omanimelist vibukooli Kim Hyung Tak, kõigile selle ala inimestele tuntud kui coach Kim (treener Kim). Selleks on nappinud raha.

Lõuna-Korea on vibulaskmises konkurentsitult ajaloo edukaim riik, kus see spordiala on kultuuri olulisemaid osi ja juba algklassides riiklikus haridusprogrammis.

Väärib märkimist, et Pärnat juba kohtus detsembris Šveitsis Lausanne’is tipptreeneriga. Need paar päeva langesid samale ajale, kui ta pidanuks Imaveres vastu võtma Eesti parima naisvibulaskja auhinna. Treener Kimi juhiste järgi muutis pärnakas märkimisväärselt oma laskmistehnikat, mis vajab veel lihvimist. “Kui enne oli see ilus soov, on nüüd see laager hädavajalik,” lausus ala eripäraga tutvunud Selg.

Vibulaskmise tehnika on spetsiifiline ja nüansirohke. Nii ei pruugi muu ala inimene märgatagi, kui vibulaskja teeb varasemaga võrreldes midagi teisiti. Pärnat selgitas lihtsustatult, et treener Kimi õpetusel muutis ta vasaku õla asendit ja seda, kuidas vibunöör soorituse kestel vastu nägu paikneb. Peale selle vaatasid nad üle keha tasakaalupunkti ja veidi korrigeerisid parema käe küünarnuki asenditki.

Tehnika muutmisele ei järgne hõlbupõli: pingelise ja füüsiliselt raske soorituse iga väiksemgi liigutus oli millimeetri täpsusega lihasmällu talletatud. Nüüd on vaja distsipliini ja kannatust, et ümber õppida.

Nagu Pärnat pärast treener Kimiga kohtumist oma Facebooki lehel kirjeldas, on ta pidanud jääma rahulikuks olukorras, kus miski ei tundu enam oma. Ta nentis, et nähtavasti annavad muutused veel mõnda aega tulemustes tunda. Sellegipoolest otsustas ta tehnika kinnistumise ajaks võistlemisest mitte loobuda, nägemaks, kuidas uuendatud võtted pinge all vastu peavad.

Ebamugavate muudatuste eesmärk on selge: astuda samm edasi ja pääseda pärast 2012. aasta Londoni olümpiamänge taas ihaldatuimale võistlusele. “Et tulemus (olümpiale püüdlemisel, L. H.) ei jääks tehnika taha,” täpsustas Pärnat.

Selg teab sedagi, et olümpiakohti pole palju ja katsevõistlused seisavad ees. Y-klubi annab tema sõnutsi oma panuse, et selleks ajaks oleks kodulinna sportlasel ettevalmistus kulgenud võimalikult hästi.

Kuigi tegevsportlasel kulub trenni- ja võistlusreisideks raha pidevalt, on heategijate peamine siht saada kokku 3000 eurot, mille eest Pärnat saab käidud Lõuna-Koreas treeninglaagris.

Pärnat nentis, et vibulaskmise Mekasse sobiva aja saamine on paras katsumus. “Ega Kimil vabu aegu eriti ole, peab oma pool aastat varem plaanima,” sõnas ta, kuid avaldas, et ta on lõunakorealasega juba suhelnud ja läbirääkimised käivad.

Vanakooli keskuses on avalikel üritusel korraldatud heategevusloteriisid. Kaks korda on võiduloosimine tehtud juba Pärnati toetusekski. “Neid tuleb veelgi,” täpsustas Selg. Välja loositakse seda, mida heategijatele on annetatud.

Üleeile oli sportlane kutsutud keskuse iga-aastasele nääripeole, kus ta rääkis kohaletulnuile oma plaanidest. Euroste loteriidega said korraldajad eesmärgile 172 euro võrra lähemale. "See on suur samm edasi," rõõmustas keskuse juhataja Piia Karro-Selg.

Neli inimest on Selja väitel juba öelnud, et nemad ei taha loteriid, vaid annetada. “Summad ei ole veel eriti suured, aga küsime, otsime, võtame vastu,” möönis ettevõtmise eestvedaja, kelle sõnutsi on klubil plaanis toetust küsida ettevõteteltki. “Leiame, et eesmärk on üllas.”

Oma parimaks võimaluseks olümpiapilet lunastada peab Pärnat tänavusi Euroopa meistrivõistlusi või sellele järgnevat Berliini MK-etappi.

Lõviosa ajast elab ja treenib Pärnat Itaalias Torino külje all Cantalupas, kus nii nagu maailma tipud saab ta talvelgi harjutada välishooaja distantsilt 70 meetrilt. Eestis vibulaskjate käsutuses nii suurt halli pole. Ehkki sisehooajal sihivad vibusportlased võistlustel miniatuursesse sihtmärki 18 meetrilt, treenivad maailma tipud talvel palju suvehooaja kauguselt, kus kehaasend ja tunnetus on hoopis teine. Kes tahab nendega vähegi sammu pidada, peab sama tegema.

Sageli sõidab pärnakas Cantalupast umbes 300 kilomeetri kaugusele Šveitsi Lausanne’i, kus elab ja rahvusvahelises vibuorganisatsioonis World Archery töötab tema treener Siret Luik.

Pühade aegu kodulinna tulnud Pärnat on treeninud isa puuviljalaos või Pärnu spordihallis, kus harjutavad siinse Meelise klubi vibulaskjad. Siin uut aastatki tervitanud Pärnat naaseb tavarütmi jaanuari keskel, kui sõidab Prantsusmaale Nimesisse rahvusvahelisele võistlusele.