Inimesed kahjustavad liivakivipaljandeid aina enam

Liivakivipaljandid, nagu näiteks Tori põrgu (pildil) või Suur Taevaskoda, on olulised vaatamisväärsused. Foto: Elmo Riig

Ilusad suve- ja puhkuseilmad meelitavad inimesi tavapärasest rohkem loodusesse. Igati positiivse nähtuse ühe kõrvalmõjuna jõuab aga keskkonnaametini teateid sellest, et inimesed kraabivad liivakivipaljanditesse oma nimesid jäädvustamaks külaskäike loodusse. Peale selle, et see kahjustab loodusväärtusi, kaasnevad sellise tegevusega ohudki.

Liivakivipaljandid, nagu näiteks Tori põrgu või Suur Taevaskoda, on olulised vaatamisväärsused. Rohkem esineb paljandeid Lõuna-Eesti jõgedel, aga hulganisti leidub neid veel Tartus Arukülas, Peipsi ääres Kallastel, Mustvees ja mujalgi.

Peale turistidele silmailu pakkumise on liivakivipaljanditel teaduslik ja geoloogiline väärtus: nad võivad peita endas kivistisi, mis annavad aimu devoni ajastu elustikust.

Mitu neist on oluline pühapaiganagi, olgu näiteks toodud Suur Taevaskoda. Veel on paljanditel kultuurilooline väärtus, nendega seostub hulgaliselt legende ja rahvajutte. Ühtlasi seostub paljanditega mitmepalgeline maastikuilme: väärtust pakuvad juba paljandite mitmekesine värvigamma, suuremad ja väiksemad koopad, lõhed, väljavoolavad allikad ja palju muudki.

Aina enam jõuab keskkonnaametisse teateid paljanditesse oma nimesid kraapivatest inimestest. Peale vaatamisväärsuste kahjustamise kaasnevad sellise tegevusega ohud​, kuna aeg-ajalt paljandid puhastuvad ja varisevad. “Kunagi ei tea, millal võib varing toimuda,” nentis ameti looduskaitse planeerimise osakonna spetsialist Kadri Kasuk.

Paljud liivakivipaljandid on juba looduskaitse all ja seda enam on ootamatu, et inimesed nii mõtlematult tegutsevad.

Kadri Kasuk

“Näiteks Suure Taevaskoja juures on paljand negatiivse kaldega ja iga sissekraabitud sõna soodustab paljandi aeglast hävingut. Tekkinud nõgudesse seavad end peatselt sisse samblikud, neile järgnevad samblad ja rohttaimed ning lõpuks isegi põõsad ja puudki, mille juurestik liivakivi murendab,” avaldas ta. Samuti paisub lõhedes külmunud vesi sedavõrd, et kivi hakkab pragunema ning varem või hiljem tekivad varingud.

“Paljud liivakivipaljandid on juba looduskaitse all ja seda enam on ootamatu, et inimesed nii mõtlematult tegutsevad. Soovime ju kõik, et aastakümnete pärastki oleks säilinud meie maastikule iseloomulikud loodusvaated,” avaldas Kasuk lootust. Tema sõnutsi võiks ju kraapimise asemel lasta endast hoopis näiteks kalju taustal pilti teha.

Kasuki selgitusel tasub kindlasti vältida paljandi alla juba varisenud liivahunnikule jalutama minekut ja lastel seal mängimist, sest varinguoht võib püsida. “Kalju alla kukkunud liivahunnik on ühe varingu tulemus ja kui mõelda, et selline kogus võib paljandi all viibides kaela sadada – ega siis elulootust ole,” hoiatas ta. Samal ajal tasub meeles pidada sedagi, et looduskaitsealuste liivakivipaljandite rikkumise eest on ette nähtud rahatrahv või arest.