Liisa Linna: Vald ei tohiks eirata probleemi

Liisa Linna. Foto: PP

Kohalikule omavalitsusele on pandud seadusega ülesanne teostada oma territooriumi ruumilist planeerimist. Seejuures tuleb arvestada nii loodusliku, majandusliku, sotsiaalse kui kultuurilise keskkonnaga.

See tähendab muuhulgas seda, et uue elamupiirkonna kavandamisel tuleb ära lahendada elanikke teenindav taristu: liikluslahendused, kauplused, koolid, lasteaiad ja puhkealad.

Vastupidisel juhul ei ole uus elamuala toimiv, tekivad probleemid nii koolikohtade kui vaba aja veetmise võimalustega, mis lõppkokkuvõttes viib igat laadi sotsiaalsete probleemideni.

1999. aastal kehtestatud detailplaneering nägi Randivälja II maaüksusel asuva metsamaa arendamist elamumaaks, jättes Pärnu jõe kaldale üldkasutatava lõigu, kuhu oleks inimestel vaba pääs jalg- ja jalgrattateede kaudu.

Paraku ei näinud kohalik omavalitsus ette selle maatüki munitsipaliseerimist ega seadnud sellele servituuti. Seetõttu ongi tekkinud olukord, kus kehtiv planeering näeb ette küll tervikliku lahenduse, kuid ellu on see viidud vaid arendajale meelepärases ulatuses.

Üldmaa-sotsiaalmaa sihtotstarbega kinnistuid planeerides peaks vald arvestama a priori nende omanikuks saamise vajadusega. Kui see käib vallale üle jõu, ei tohiks selliseid elamualasid üldse planeerida. Üheltki eraomanikult ei saa loota nii suurt vastutulelikkust, et üks arendaja hakkab vabast tahtest, ilma siduva kohustuseta täitma valla funktsioone.

Kus tegi vald vea? Vastavad eellepingud tuleb sõlmida enne detailplaneeringu kehtestamist, sest muidu puudub selle planeeringu elluviimise osas õiguskindlus.

Kuidas viga lahendada? Tagamaks seaduspärane haldusmenetlus, tuleb läbi viia uus planeeringumenetlus, mille käigus viga parandatakse ning vaidlusalune Randivälja II kinnistu nähakse ette munitsipaliseerimiseks vajadusel sundvõõrandamise teel.

Meetod on äärmuslik, kuid praegusel juhul põhjendatud. Kindlasti ei ole vallast korrektne jätta otsad lahtiseks ja lükata probleem elanike õlule.