Võlad tekivad imelihtsalt

30. eluaastates pereema Laura teab, et rahalistesse raskustesse sattumine on väga lihtne: paljud pered elavad niigi oma võimete piiril, sissetulekud on väikesed ja sageli pitsitavad rahakotti veel järelmaksud-laenud.

Laura sissetulek vähenes majandussurutise alguses 20 protsenti, abikaasa kaotas samal ajal töö. Varem sai pere endale lubada paari järelmaksu ja kodulaenu, siis korraga suutis Laura oma palgast maksta vaid maksud ja raha oligi otsas. Jäi üle vaid kahetseda, et parematel päevadel raha kõrvale ei pannud.

“See on emotsionaalselt väga-väga raske, kui sul pole raha ega süüa ja iga päev helistab keegi, uurides, miks sa pole oma makseid õigeks ajaks tasunud,” meenutas Laura, kes lõpuks juba iga telefonihelina peale võpatas. “Asjade kaotust ma nii väga ei kartnud, aga olin reaalselt ilma jäämas oma kodust.”

Naine läks kohe panka ja teatas makseraskustest. Saavutati kokkulepe, et ta maksab iga kuu kaks kolmandikku eluasemelaenust. Paaril kuul palus Laura täielikku maksevabastust.

Ülejäänud ettevõtetele maksis Laura igal kuul eraldi, nii palju, kui parajasti võimalik oli. Eelisjärjekorras neile, kes kõige rohkem “kisasid”.

Kõige “vaiksem” oli korteriühistu, nii ei maksnud naine neile kahe aasta jooksul peaaegu midagi. Kui ühistust helistati, tegi ta paar makset ja ootas, kuni jälle helistatakse.

Ühel päeval jõudis asi aga kohtutäituri kätte ja Laura kontod arestiti. Järgmiseks läksid kõik ülejäänud võladki kohtutäituritele.

“Siis astusin võlanõustaja uksest sisse, kõige olulisem oli mulle mõte, mis edasi saab,” mäletas naine oma meeleheidet. “Kas ma pean tõesti kuuse alla minema?”

Laura sai teada, et tänavale teda ei tõsteta. Nõustaja andis soovitusi maksekokkulepete sõlmimise ja kohtutäituritega rääkimise suhtes, ühtlasi seletas, et võlgniku kontole peab jääma elatismiinimum ja selle saamiseks tuleb teha kohtutäiturile avaldus.

“Kohtutäiturid päris vabatahtlikult seda summat sulle ei jäta, kui küsida ei oska, siis sa seda ka ei saa,” kinnitas naine oma kogemustest. “Samal ajal tunduvad kohtutäiturid olevat kaugelt vaadates väga kurjad ja hirmsad, tegelikult saab nendega suhelda nii telefonitsi kui meilitsi ning nemadki on ainult inimesed.”

Veel rõhutab Laura, et mitte mingil juhul ei tohiks keegi ise vabatahtlikult kodust välja kolida ja pangale võtmeid viia.

Praegu tunnistab pärast emotsionaalselt väga rasket aastat taas hingerahu leidnud ja rahaasjadega joone peale saanud pereema, et asjade kohtutäituriteni jõudmine ei pruugi olla üldse halb.

Kõige hullem on pea liiva sisse peitmine ja probleemide eiramine.

“Kõigiga saab kokku leppida. Oma lubadustest tuleb kinni pidada või vajadusel uus kokkulepe sõlmida,” julgustas naine saatusekaaslasi. “Tuleb meeles pidada, et inimesi rünnates ründavad nemad sindki. Alati tuleb olla viisakas, tänusõnad ei tohi ununeda. Te jääte positiivselt meelde ja vajadusel saate lihtsamalt mõne kokkuleppe sõlmida.”