Galerii Kogukondliku lilleniidu rajajate päeva algust vürtsitas looduse vingerpuss

Copy

Tori vallas Jõesuus täna ennelõunal sõrmed mullaseks teinud paarikümne rohenäpu esimene õppetund ligemale 300ruutmeetrise kogukondliku lilleniidu rajamisel oli kui klassika varasalvest: inimene võib planeerida nii peenelt kui tahes, aga mängu juhib ikkagi jumal, kes peenikest naeru peab.

Selgus, et küla keskel ettevalmistatud maalapp, mis selle väljavalimise ajal oli niiske ja vesine, on küllaltki savine ja vajaks peale kamara koorimise kobestamistki, mida eesootavate tööde nimekirjas polnud. Vajalikke töövahendeidki polnud osatud kaasa võtta.

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal: paari telefonikõne järel oli toru otsas mullafreesi omanik, kes oli pikema jututa nõus niidurajajatele appi tulema ja kõvaks kuivanud maalapi pinnase kohevaks keerama.

Seniks haarasid niidumeistrid kätte labidad, et paarikümneruutmeetriselt ribalt, mis murukamara koorimise masinast käsitsitööoskuste katsetamiseks inimkäte jaoks jäetud, mättad muskli jõul üles kaevata ja hunnikusse tassida.

Kui esimeste mätaste eemaldamisel kippus maapind konarlikuks jääma, siis mida edasi, seda suurem vilumus koorijatel tekkis.

Maastikuarhitekt Kati Niibo seletas, et murukamara koorimisel on oma nipid, aga need saab igaüks selgeks väga kiiresti.

Pealinnast ligemale 150 kilomeetri kaugusele lilleniidu rajamist tudeerima tulnud Kairil ja Maryol kulus paar labidatäit, kui optimaalne töövõte käppa sai ja tööpõld jäi kenasti sile.

Tagasi üles