Eesti poliitika haiseb raha järele

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Peeter Raidla.
Peeter Raidla. Foto: PP

Silver Meikari hiljutine tunnistus, et oli vahendanud musta raha kandmist parteikassasse, ei lisa Eesti poliitika ajaloosse midagi uut. On ju meie poliitikute teod algusaegadest peale haisenud tugevalt raha järele.

Siiani pole Eestil olnud ühtegi presidenti, kelle näppudele rahalõhna külge poleks jäänud. Neist kõige maiam oli kahtlemata meie esimene president Konstantin Päts, kes Venemaa kullaga sahkerdas, Eesti Panga laenuraha kallal käis ja Soome saatkonnale üle kolmekordse vaheltkasuga Toompeal asuva kinnistu maha müüs.

President Lennart Meri nimetas Eestimaa Fordiks meest, kes tollireegleid eirates ja maksudest kõrvale hiilides Rootsist Viimsisse majadetaile toimetas, sealhulgas ilmselt Meri enda Armuneeme villa tarvis.

President Arnold Rüütel käis päevagi vahele jätmata kaks nädalat järjest Rahvaliidu kontoris, et iga päev pungil taskust 999 krooni välja võtta ja partei kaukasse annetada.

President Toomas Hendrik Ilves on korraldanud oma rahaasjad nii, et Ärma talu peale võetud laenu maksab kinni Eesti riik.

Sügavalt tasub kahelda Reformierakonna praeguse juhi Andrus Ansipi siiruses, kui ta väidab, et erakonna juht rahaasjadega ei tegele ega tea rahaannetustest midagi.

Just Reformierakond oli 1998. aastal see, kelle toonased juhid Siim Kallas (nüüdne eurovolinik), Andres Lipstok (viimaseid päevi Eesti Panga president) ja Märt Rask (praegune riigikohtu esimees) asutasid osaühingu R-Hooldus, mis alla aastaga suutis müüa mitme miljoni krooni eest niinimetatud konverentsiteenust parteikassa täitmiseks.

Meikari-sarnaseid rahakullereid võib leida igast parteist ja Reformierakond ei ole siin mingi erand.

Tallinna poliitõhustikus leviv rahalõhn on levinud maakondadessegi. Sellest pole puhas ka Pärnu. Piisab, kui meenutada Rein Kilgi peost söönud linnavolinikke ja Pärnu Sadama aktsiate müüki. Või meie eelmist linnapead Mart Viisitamme, kelle proua sai ühtäkki taastusravikeskuse Sõprus nõukogu liikmeks. Või siis Pärnus tavaks saanud munitsipaalametikohtade jagamist endistele abilinnapeadele, millesse oma panuse on andnud praegunegi linnapea Toomas Kivimägi.

On öeldud, et raha ei haise. Aga haiseb ikka küll.

Märksõnad

Tagasi üles