Eestlase arvamisjulgus vajab kasvatamist

Laupäevane poliitika vastane aktsioon Tallinnas tõestas, et üheskoos on eestlased agarad oma tõekspidamisi avaldama küll, kuigi ühekaupa nad seda võib-olla nii aktiivselt ei teeks. Foto: Toomas Huik/Postimees

Kuigi nädalavahetusel kogunes hulk inimesi nii Tallinnas kui Viljandis poliitikute vastu meelt avaldama, ei lähe eestlased kambavaimuta naljalt kedagi kritiseerima, sest meis istub vastuhakkamise tõrge, mida annab aga ületada.

Millal avaldasite hiljuti oma näo ja nimega kõvahäälselt avalikult arvamust millegi meeldiva või ebameeldiva kohta? Ega vist tulegi väga ette? Eestis on toimunud viimase aasta jooksul küll ridamisi streike ja pikette, kuid üksikisiku initsiatiiv arvamuse avaldamisel või teema püstitusel paistab Eestis olevat pigem erand. Täpselt samuti ei leia internetikommentaaridest naljalt oma nime all arvamuse avaldajat.

Kui mõne tuntud inimese saamine ajalehe arvamusküljele nime ja näoga ei ole midagi erilist, siis hoopis teistmoodi suhtuvad asjasse lehetoimetusse sattunud n-ö tavainimesed. Nii mõnigi tahab lehes sõna võtta, kuid pole nõus seda tegema oma nime all.

Pärnu Postimehe kiirküsitlus tänaval näitas, et kuigi öelda oleks küll, jätavad inimesed oma arvamuse avaldamata ka lihtsalt sellepärast, et sellest pole niikuinii mingit kasu.

Inimesed kardavad võimu

Kliiniline psühholoog Elen Kihl arvas, et Eesti ühiskonnas eksisteerib nõukogude pärandina jätkuvalt aukartus autoriteedi ees.

“Eks see algab kodust – kui palju lubame oma lastel avaldada erinevat arvamust?” kommenteeris Kihl. “Vanem on ju lapse jaoks autoriteet. Kui kodus on hoiak, et vanemal on alati õigus, kujunebki väike hirm autoriteedi ees: vanemal on alati õigus, ülemusel on alati õigus, ka valitsejal on alati õigus. Ja autoriteedile vastuhakkamine või oma arvamuse avaldamine on taunitav. Võimule vastuhakkamine on hoiaku küsimus ja see on meile sisse kasvanud. Praegu on küll uus põlvkond peale kasvamas, aga seda põlvkonda kasvatavad inimesed, kes on tulnud autoritaarsest nõukogude korrast.”

Kihli jutu järgi pelgavad inimesed sekeldusi. “Miks ei teatata politseisse kuriteost? Sest inimesed ei taha sekeldusi – äkki kutsutakse välja ja tahetakse ütlusi. Kui teised seda teevad, on väga hea,” tõi ta näite.

Sotsioloog Andrus Saare hinnangul pelgavad inimesed avalikult arvamust avaldada, sest eales ei või teada, millal see nende vastu pöördub.

“Ajad ja inimesed muutuvad ning kes tahaks oma argielu ja karjääri hädaohtu panna, parem on igaks juhuks ettevaatlik olla,” selgitas Saar. “Iga heategu, allumine võimu diktaadile võib olude muutudes valusa kivi leida. Ei või eales teada, millal mingi ütlus pöördub inimese vastu. Euroopa ja maailma väärtuste uuringud on näidanud, et meis istub allumise sündroom tugevamalt sees kui vana Euroopa inimestel. Parem mitte piiksuda ja kui, siis jälgi jätmata, muidu võid leida end ühel päeval mustast nimekirjast. Siiski peab ütlema, et viimase paarikümne aasta jooksul on Eestimaa inimestel tuntavalt suurenenud usaldus teiste inimeste vastu, kuigi ka see näitaja jääb Lääne-Euroopast veel kaugele maha.”

Samal seisukohal oli Eesti ajalehtede liidu tegevdirektor Mart Raudsaar.

“Oma arvamuse avaldamine on kindlasti seotud ühiskondliku aktiivsusega,” tõdes Raudsaar. “Statistikaameti kodulehe andmeil võib võrrelda Eesti täisealiste kodanike osalemist vabatahtlikus töös ja nõupidamistes aastail 1999–2000 ja 2009–2010. Kui esimesel perioodil kulutasid Eesti elanikud sellele päevas keskmiselt 16 minutit, siis kümme aastat hiljem keskmiselt 13 minutit. Statistikaameti tabeli põhjal kulutavad inimesed pigem aega iseendale ja oma perele.”

Arvamuse mitteavaldamise teiseks põhjuseks peab Saar seda, et see eeldab eeltööd ja vastutust.

“Arvamus ei saa piirduda ainult säutsuga,” selgitas sotsioloog. “Inimestel, kes igapäevaselt ei kirjuta tekste, seda enam ajakirjanduslikke lugusid, käib see töö üle kivide ja kändude. Väljaannetel on päris korralik töötempo. Inimeste veenmine, et nad kirjutaksid arvamusloo, nõuab suurt tööd ja hiljem artikli toimetamist. Pealegi, ega neist tekstidest pruugi alati midagi uudset leida.”

Raudsaare arvates domineerivad arvamusartiklite kirjutamisel avaliku elu tegelased, ajakirjanikud või mingi eluvaldkonna spetsialistid, sest arvamusartikli kirjutamine nõuab argumenteerimis- ja kirjutamisoskust, samuti valdkonna tundmist.

Eesti ajalehtede liidu tegevdirektori hinnangul võiksid ajalehed kaaluda oma kirjasaatjate võrgu väljakujundamist nii, et neid juhendavad professionaalsed ajakirjanikud ja lugejakirjade rubriiki ei kaaperdaks üksikud produktiivsed kirjasaatjad.

Saare kinnitusel hoiab inimesi ilmselt arvamust avaldamast ka soovimatus saada ära kasutatud või selge arusaam sellest, et õhu liigutamisest midagi ei muutu. “Seni, kuni kodanikualgatusel puudub mõju seadusandlikule tegevusele või poliitilise kultuuri edenemisele, ei hakka inimesed naljalt laskeava ette viskuma,” nentis Saar.

Massis on julgem

Samal ajal osalevad eestlased üsna sageli massilistes arvamusavaldustes, nagu näitasid nädalavahetuse aktsioonidki.

“Kui kujuneb kriitiline mass samasuguse arvamusega inimesi, on sellega lihtsam kaasa minna,” lausus Kihl. “Kui kollektiivis hakkab üks inimene põtkima, ei ole eriti raske teda lahti lasta. Aga ei saa vallandada kogu asutust. Kollektiivse arvamuse avaldamine on üksikisikule kergem.”

Raudsaare teada on Eesti inimesed väga aktiivsed avaldama arvamust sotsiaalmeedias. “Lõppeval aastal on toimunud kaks suurt streiki ja mitmesuguseid rahvarohkeid meeleavaldusi, sealhulgas meeleavaldused ACTA vastu, mida pole Eestis aastaid nähtud,” meenutas ta. “Selle põhjal tundub, et suuremas seltskonnas või sotsiaalmeedia sõprade ringis avaldavad Eesti elanikud jätkuvalt aktiivselt oma arvamust.”

Saar tõstis omakorda esile, et inimesed ei anna tihtilugu endale üldse aru, milles nad osalevad.

“Lootusetuse tunne võib üle kasvada võõrandumiseks, ilmajäetuse tundeks,” selgitas Saar. “Paljude skandaalide puhul ei puutu me kokku mitte ainult vassimistega, vaid sellegagi, et ergastatud avalikul arvamusel puudub arusaam ja teave asjade olemusest. Sellisesse olukorda satuvad mõnikord professionaalsed arvamusliidrid. Nad kommenteerivad neile teada antud, välja pakutud, mõnikord suhtekorraldajate ette söödetud fakte, et luua suunatud emotsionaalne foon. Mida siis veel vähem informeeritud kodanikest loota? Massipsühhoose on päris lihtne vallandada.”

Erinevust tuleb sallida

Kihli arvates saab inimeste hoiakuid muuta, julgustades neid oma arvamust välja ütlema.

“Väga oluline mõju on kodu kõrval koolil, sest tegu on kollektiiviga ja kõik algabki sellest, kuivõrd juletakse oma ideid kollektiivis välja pakkuda,” teadis Kihl. “Vaatan, et inimesed ei oska ajurünnakut korraldada. Selle mõte on ju välja pakkuda kõikvõimalikke, isegi absurdseid ideid. Aga nii kui sa midagi teistsugust välja pakud, hakatakse sulle vastu vaidlema, et oi, nii küll ei saa. Tüli tekib sellest, et üks hakkab teisele oma arvamust peale suruma. Tuleb harjutada, et inimestel on eri arvamused ja grupis eksisteerib arvamuste paljusus. Tähtis on muuta oma hoiakuid ja sallida arvamuste paljusust.”

Saar ootab, et ühiskonnas tekiks suurem usaldus.

“Eesti ühiskonnale on kahtlemata kasulik, kui suureneks kodanikuaktiivsus,” ütles Saar. “Viimase 20 aasta jooksul on oluliselt suurenenud nende inimeste arv, kes leiavad, et võim peaks arvestama avaliku arvamusega oluliste otsuste tegemisel. Meedia ülesanne on olla avaliku arvamuse ja võimuinstitutsioonide usaldusväärne vahendaja ning seeläbi täita kontrolli ja võimu survestamise ülesannet. Kui neid ülesandeid täidetakse avalikkusele arusaadavalt, suureneb kindlasti nende hulk, kes leiavad, et nad on vastutavad ühiskonna käekäigu eest.”

Raudsaar oli seisukohal, et ajakirjandus peab võtma luubi alla juhtumid, kus kedagi on ahistatud või lausa represseeritud oma argumenteeritud arvamuse avaldamise pärast.

Kas internetikommentaare peaks reguleerima?

Andrus Saar

“Väljastpoolt tulevad reeglid ehk aitavad kommentaaride taset tõsta, kuid paraku ülereguleerimisel on negatiivsed järelmid. Osa inimesi kirjutab väga asjalikke kommentaare, kuid nad tõepoolest ei taha seda teha oma nime all. Näiteks mõne erakonna liige väljendab arvamust, mis ei pruugi kattuda erakonna seisukohtadega. Meil ju erakonnad teistsugust arvamust ei salli.

Inimesel on õigus privaatsusele ja samal ajal õigusele arvamust avaldada. Millises vormis seda teha, sõltub juba kultuurist. Seda on seadustega väga keerukas suunata. Peab kannatust varuma, kultuuritraditsioonid kujunevad aeglaselt. Mulle näib, et asjad on hakanud arenema paremuse poole. Räigete, sügavat valu tegevate kommentaaride arv väheneb. Kommentaatorite kommuun reguleerib end ise.”

Mart Raudsaar

“Kindlasti ei saa väita, et anonüümsed netikommentaatorid oleksid alati samad avaliku elu tegelased, kes jätavad oma nime all esinemata kas poliitilistel põhjustel, kartes tööandjat või samu netikommentaatoreid. Arvan, et veebiportaalid peaksid teadma, kes on nende kommentaatorid. Kas nad seda võimalike kohtuasjade puhul kohtus avaldavad või ei, on osaliselt allikakaitse küsimus. Sensitiivsete poliitika- või majandusküsimuste puhul, kus eksisteerib kaalukas avalik huvi, peavad ajakirjanikud oma allikaid kaitsma. Kahtlen, kas ajakirjandus on sama hinda nõus maksma kõigi anonüümsete kommentaaride puhul.”

Elen Kihl

“Anonüümsus internetikommentaarides on kas argus, alalhoidlikkus või võimalus olla karistamatult ebaviisakas. Miks siis inimesed ei taha asjaliku ja igati viisaka kommentaari alla oma nime panna? Põhjuseks võib olla soov teistele meeldida.

Kui panen oma nime alla, siis äkki see arvamus mõnele ei meeldi ja ma igaks juhuks jään ikka anonüümseks. Kui sa ei ole oma nime alt midagi avaldanud, siis ei saa sinu kohta ka keegi midagi öelda.”