Voltveti mõisa nümfid suplevad härra kabinetis

Voltveti mõisas paruni kabinetis näitab koolituskeskuse majandusjuht Mati Jassik kunstiakadeemias taastatud maali ja hoiab käes originaali autorit Makovskit tutvustavat kogumikku. Teisel pildil on maali koopia enne restaureerimist. Foto: Urmas Luik

Voltveti häärberis ilmestab parun von Stryki kabinetti maal, mis rulli keeratuna lebas juurdeehituse pööningul, kuni moosekandid selle orkestri liikme Artur Parve korterisse tarisid. Õigesti tegid, sest tänu Arturi pojale Valter Parvele on kunstiteos mõisas tagasi.

Bakalaureusetöö

Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö õppejõud Valter Parve sõidab täna Tihemetsa vaatama, kuidas näeb välja Eesti kunstiakadeemia üliõpilase Merlin Sooaru bakalaureusetööna taastatud ja kaastudengite ja õppejõudude abiga lõpetatud õlimaal, mis kujutab kuupaistel kümblevaid ja taevasse tõusvaid loodusvaime ning slaavipärast maastikku.

See 176 x 114sentimeetrine lõuenditükk pole võrreldav selle pragunenud räbalaga, mis Parve suvekodust Hiiumaalt paar aastat tagasi ringiga kodukohta ja sealt restaureerijate kätte jõudis. Ettevõtmise edenemise ja huvitava pildi ennistamise eest seisis Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse juhataja Piret Koorep koos mõttekaaslastega.

Kunstiakadeemia kunstikultuuri osakonna maalikonserveerimise stuudio juhataja, muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna juhataja Merike Kallas ei kahtle selles, et Voltveti mõisale maaliti nümfid kuulsa ja mõjuka Vene kunstniku Konstantin Makovski 1879. aastal valminud töö “Rusalki” järgi, mis asub Peterburis Ermitaažis.

“Erinevusi originaalist muidugi leidub, Makovski tööl on näiteks esiplaanil lehestik ning maastik väga detailne, läbi maalitud, figuurid märksa nüansirikkamad, ka paremal asuvad kirik ja hooned ei kattu Voltveti tööga,” loetleb Kallas erinevusi professionaali ja amatööri maalitus.

Tööpäeviti saavad huvilised taastatud maali OÜ Järsi valmistatud stiilses raamistuses oma silmaga näha ja uudistajat ei häiri, et ilmselt 19. sajandi lõpus valminud taiest ümbritsev ajastuhõnguline raam on valmistatud puitu meenutavast plastmassist.

Silmanähtava ja rõõmustava tulemuse varju jääb aga töömaht, mis ületas asjatundjate esialgsed hinnangud.

“Kui maal oli toestatud teise lõuendiga ehk dubleeritud ning pinguldatud alusraamile, algas töö pildipinnaga,” selgitab Kallas. “Maalikihis oli lugematult värvikadusid, neist enamik väga väikesed. Kõige raskem oligi räsitud pildipinnal taas terviku loomine: tuhandete augukeste täitmine krundiga ning täpikestena teostatud retušid. Ja kui midagi üllatas, siis ehk tõepoolest töömaht.”

Maalide konserveerimise-restaureerimise asjatundjad võisid kergemalt hingata vaid maali olulisemaid detaile, nümfe, silmitsedes, sest need olid küllalt heas seisus, võrreldes piirkondadega, kust värvikiht oli lõuendilt täiesti pudenenud.

Huvilistele avatud

Tihemetsas kasvanud Valter Parve jutu järgi sattus kõnealune maal mõisast nende perre 1950. aastate lõpul.

Rulli keeratud, paremast nurgast veidi kahjustatud lõuendile tehti ülaserva raam ja uljad nümfid nuumasid kohaliku jazz-orkestri proovi ajal Parve korteris orkestrantide silma. Hiljem on pööninguleid koos Parve perega mitu korda kolinud ja Tihemetsas pole enam seda majagi, kust nüüd väärika punktini jõudnud sündmused arenema hakkasid.

Paruniaegse maali taastamise ja kogu Voltveti mõisaansambli kestmisele kaasa aitavate projektide juhina otsis Koorep mahuka restaureerimistöö rahastamise võimalusi.

Üks variante oli annetused ja panuse tegijate hulgas on nii neid, kes jäädvustasid oma nime, kui neid, kes lisasid suviti “Unustatud mõisate külastusmängu” ajal alanud ettevõtmise õnnestumisse oma panuse.

Parve käis kodumail ja Voltveti mõisas 2009. aasta suvel ja leidis, et tema käsutuses maali õige koht on seal.

“See pilt oli nagu deponeeritud meile hoiule ja Voltvetis on jälle valitseja, tekkinud on usaldus, et seal on see töö kõige paremini hoitud,” ütleb ta.

Paruni kabinetis oli varem raamatukogu, selle väljakolimise järel on nähtav hästi säilinud parkettpõrand, mis on laotud 1830. aastal, kui valmis häärber.

“Nädalapäevad on see maal meil siin olnud, käisin sellel Tallinnas kunstiakadeemias järel,” räägib Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse majandusjuht Mati Jassik.

“Eksponeerime seda tööd siin, sest romantiline vetevaimude kujutamine ei ole koolisaali seinale mõeldud,” põhjendab Jassik veidi muigelsui seda, miks nümfid suplevad paruni kabinetis, mille seintel ja laes on kunstitudengid mitme värvikihi alt välja toonud dekoratiivsed maalingud.

Muinsuskaitsealune häärber on saanud esialgse ilme, tööd jätkuvad.