Kommentaar: Eesti vahetas Süüria kodusõjas poolt

Süürias aastalõpp muutusi endaga ei too. Foto: Reuters

Eelmisel kolmapäeval tegi taas ilma välisminister Urmas Paet, kui ta USA presidendi Barack Obama järel teatas Marrakechis toimunud nn Süüria sõprade neljandal kohtumisel Islandi, Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Soome ja Taani kolleegide nimel, et kõigi kaheksa riigi valitsus peab Süüria opositsiooni uut koalitsiooni (SRK) ”Süüria rahva legitiimseks esindajaks“. (Seda avaldust ei pidanud tegema Obama, vaid riigisekretär Hillary Clinton, tema oli aga haigestunud.) Teisisõnu: suvel Mongoolias loodud LEND organisatsiooni juhttandem – kaasesimehed Clinton ja Paet – näitas end jälle eestvedajana, sest järgnesid teiste ELi maade samasisulised etteasted.

Pealkirjas öeldu on õige, samal ajal mitte päris täpne. Konks on selles, et Süüria opositsiooni põhjal moodustatud koalitsiooni jõudis juba 19. novembril tunnustada Euroopa Liit, mis saab niisugust avaldust teha kõigi 27 riigi valitsuse nõusolekul. Seega oli Eesti juba oma jah-sõna andnud.

Tegelikult oli see järjekorras teine jah-sõna, sest EL kui tervik jõudis tunnustada ”Süüria rahva legitiimse esindajana“ ka mullu loodud Süüria Rahvusnõukogu (SRN), mis eksisteerib praegugi, ent tolle puhul nagu ei peetud vajalikuks, et iga ELi liikmesmaa eraldi teda tunnustaks.

Igal juhul on seis säärane, et EL tunnustab nii 60-liikmelist SRKd kui selles 22 kohta evivat SRNi (millel on liikmeid üle 200). SRN loodi Gaddafi režiimi kukutamise päeval ja ilmselt ka selle mõjul 23. augustil 2011, sest esialgu vajati terve kuu, et endale liider leida. Selleks sai kurd Fawzi Barhoumi, keda siis – täpsemalt küll SRNi – Prantsusmaa, Inglismaa USA, Türgi ja (23.12.2011) EL tunnustasid.

Veebruaris 2012 läks SRN lõhki, äraminejad süüdistasid Barhoumi korruptsioonis ja toetusraha kadumises. Aprillis loobus Barhoumi ise juhi rollist, kuid järglane valiti talle alles 10. juunil. Jällegi sai selleks kurd, Abdulbaset Sieda, ent ükski Süüria kurdide ühendus pole SRNi ja SRKga ühinenud. Sieda juhtimisel jätkas SRN kuni 9. novembrini, mil tema asemele valiti kristlasest kommunist Sabra ja aseesimeheks muslimivend. Virvarr juhiga aitab ilmselt mõista, miks Süüria opositsioon pole siiani võitnud. Pealegi toetab Eesti nüüd otse ja kaude koguni topelt sääraseid ”legitiimseid esindajaid“, kes püüavad relvarahu pakkuvat Bashar al-Assadi sõjaga võimult kõrvaldada.

Ka SRKga on kentsakas seis: seda juhib Damaskuse Omejaadide mošee imaam al-Khatib, ent ettenähtud kolmest aseesimehest on üks koht täitmata. Nimelt kurdidele mõeldud koht. Vahetult enne al-Khatibi valimist jõudis USA kuulutada opositsiooni ridades sõdiva al-Qaedaga seotud rühmitise An-Nusra terroriorganisatsiooniks, ent USA-lt kohe küllakutse saanud al-Khatib kinnitas ”Süüria sõpradele“, et palub Obamal An-Nusra terroriorganisatsioonide nimekirjast välja arvata. Ometi kuulus tolle ”kangelastegude“ hulka hiljutine kooli purustamine koos 30 kooliõpilase tapmisega.

Lubatagu kokkuvõtte asemel vahetada riiki, et isikliku kogemuse abil anda mõista, miks juhtivate lääneriikide info Araabia maadest ja selle põhjal tehtavad otsused osutuvad paraku liig sageli vildakateks. Nagu teada, oli mul võimalus esindada ühte suurriiki õppejõuna Nicaraguas aastail 1988–1990. Kuna seal oli NSVLi suursaadikuks lugupeetud Vaino Väljas, olgu täpsustatud, et hiidlane lahkus juunis 1988 ja mina kirjeldan seda, mis toimus tema järglase päevil. Nimelt sõltus kõigi Nõukogude diplomaatide ja spetsialistide palk lihtsast hinnangust: kas tegu on n-ö rahuliku või kodusõjas oleva riigiga.

Kui fikseeriti sõjaseis, maksti järgmisel aastal 25 protsenti rohkem palka. Et tegu oli Moskvast kaugel asuva riigiga, mida harva kontrolliti (seda enam, et Väljase ja USA suursaadiku ühisdirigeerimisel oli ju kodusõda lõpetatud!), läks oktoobris lahti komejant, milles suurim roll kuulus ajakirjanikele. Kõik käis lihtsalt: iga viimanegi püssipauk ja lõhatud miin pandi niisuguse kella külge, et Moskval ei jäänud muud üle kui öelda – võtke oma 25 protsenti. Ja nii minu sealtöötamise lõpuni. Valetamine tähendas raha nii Nicaraguas kui Moskvas istujatele.

Loomulikult võin järgnevat öeldes kellelegi liiga teha, ent minu hilisemad kogemused valimiste vaatlejana 11 riigis lubavad öelda, et tihti panid seal kohapeal töötavate välisekspertide teadmised ja käitumine kohalikega lihtsalt ahhetama. Samas pole raske mõista, et seda tüüpi tegelased on kõige altimad saatma koju just sääraseid ettekandeid, mida parasjagu oodatakse. Sealt vigadeni, mille eest maksavad eluga kümned ja sajad inimesed, on vaid kukesamm.