Plaanid ilma rahalise katteta pole midagi väärt isegi paberil, millele need on trükitud. Riik ja inimesed on silmitsi raskete aegadega ja võimalused piiratud. Kuid küsimus on, kuidas luua tasuvaid töökohti, sest kui inimestel pole tööd, hääletavad nad jalgadega. Mõelgem, kuidas Pärnumaal oleks rohkem töökohti, ja püüdkem asju korraldada nii, et vähese raha eest saaks rohkem tehtud.
Väiksemates kohtades on alati küsimus: miks noored ei tule tagasi? Miks nad püüavad minna Tallinnasse või Tartusse, mis on teine tõmbekeskus? See tõendab, et noortel peavad olema atraktiivsed, kõrge lisandväärtusega töökohad. Eks need olegi kohad, mille üle tuleb väga tõsiselt mõtiskleda.
Riigikontrolör räägib tihti, et noored inimesed ei taha enam koduvalda tagasi tulla. Mis on siis põhjused? Kas neid saab likvideerida, kui anda raha? Aga ilmselt on põhjus selles, et see kriitiline mass tegijaid on liiga väike.
Viimane hetk ühiskonnas on arutada selle üle, kuidas suudame noori suunata ümber nii, et 40 protsenti neist ei õpiks suhtekorraldust. Ja lapsevanematelgi oleks vaja rääkida oma lastele, et 1990ndatel olnud väga suur nõudlus näiteks juristide, haldusjuhtide, suhtekorraldajate järele on täidetud.
Nõudlust on ikkagi nende järele, kes oleksid valmis töötama ja saama parema hariduse raskematelgi elualadel, mis on seotud tehnoloogiate, loodusteaduste, keskkonna-, info- ja nanotehnoloogiaga. See nõuaks, et koolides õpiksid lapsed rohkem matemaatikat, füüsikat. Aga siiani ei suuda noored aru saada, kus on nende tulevik.
Tänavu tuli füüsikaeksamile vist natuke üle 700, matemaatikaeksamile rohkem koolilõpetajaid. Aga näiteks Tallinna tehnikaülikoolis ei ole sellegipoolest tehnilistele erialadele suurt konkurssi. Ühiskonnas ei ole mõttemaailm muutunud, võib-olla majanduskriis paneb inimesi mõtlema, kas on mõtet õppida kõiki neid pehmeid erialasid niivõrd suures mahus.